Patermäe põhjanõlval, sellel, mis Kadrina poole vaatab, oli minu esimene hiireviu pesaleid. Kui järgmisel aastal pesapuu alla jõudsin, oli vaikne ja pesa oli üksinda ning ilma omaniketa.

Otsiva Patermäe lapsena olin nüüd see, kes lõunanõlvalt uue pesa üles otsis. Pesast lahknud viuema kinnitas oma kohaloluga, et pesa asustatud on. Jaanikuu keskel ronisin naaberkuuse otsa ja sündis must-valge pilt ümbritsevat maailma uudistavast valgeis udusulis viupojast.

Kui järgmisel aastal pesapuu alla jõudsin, oli pesa juures vaikne. Otsiv Patermäe laps leidis peagi punaste tammede juurest veel kolmandagi viupesa, mis ka suure kase harude vahel asus. Kui jaanikuine käik mind uuesti pesa alla tõi, jutustasid kaks pesapoega üleval midagi omas keeles. Rõõmus pesaleidja laps oli järgmisel kevadel kõiki kolme pesa üle vaatamas. Nii sai minu tavaks ühe mäe kolme viupesa saladuste avastamine. Ü helgi aastal ei saanud laps petta, sest üks kolmest pesast oli ikka asustatud.

Nii lugesin ühe mäe ja kolme viupesa looduse aabitsat. Nagu hiljem päris raamat rääkis - ongi viudel, haugastel ja kotkastel alati üks või kaks varupesa, mida siis järgemööda kasutatakse. Nii nagu Patermäel ja raamatus ja iga muud liiki röövlinnupaari pesitsusterritooriumil.

Neeruti, 1984-1990.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!