Meie ühiskonna paratamatu kaasnähtus on jäätmete tekitamine. Alates 1. maist 2004, kui Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks, saime kohe ka ühenduse “jäätmehiiglaseks”, sest Eesti jäätmeteke elaniku kohta ületab EL keskmist mitmeid kordi. Näiteks aastal 2007 tekkis ca 15 tonni jäätmeid elaniku kohta. Suur osa sellest “aust” kuulub põlevkivitööstusele, kuid ka olme-tavajäätmete poolest oleme juba Euroopa tasemel.

Meie põlevkivi töötlemisega seotud jäätmed on kogu maailmas erandlikud – seda just põlevkivi põletamisel tekkiva tuha ja põlevkiviõli tootmisel tekkiva poolkoksi poolest. Need mõlemad liigitatakse ohtlikeks jäätmeteks – tuhk kõrge leeliselisuse tõttu, värske poolkoks leeliselisuse, fenoolide ning sulfiidide sisalduse tõttu. Seega on Kirde-Eesti põlevkivituha ja -koksi mäed ohtlike jäätmete prügilad. 

Tulenevalt jäätmeseadusest tuleb kõik pärast 2001. aasta 31. detsembrit tegutsema jäänud prügilad 2009. aasta 16. juuliks viia vastavusse kehtestatud nõuetega või sulgeda. Kõik sulgemisele kuuluvad prügilad tuleb korrastada 2013. aasta 16. juuliks. Need tähtajad tulenevad Euroopa Liidu õigusaktidest ja on Eesti jaoks kinnitatud juba 2001. aastal. Nende tähtaegade osas üleminekuperioode, seega ei saa kõne alla tulla ka nende edasilükkamine. 

Euroopa Liidu nõuete kohaselt tohib alates 2009. a ladestada tuhka ja poolkoksi ainult rangete nõuete kohaselt. Kuigi nende nõuete täitmine on ettevõttele väga kulukas, on see tulevikku vaadates siiski hädavajalik – ei ole kahtlust, et Kirde-Eestit on aastakümneid saastatud mõõdutundetult ja sellele tuleb piir panna. Loomulikult ei ole võimalik tuha- ja poolkoksi tohutute koguste tõttu neid käidelda koos teiste ohtlike jäätmetega, vaid ikka ainult ettevõtete vahetus läheduses.

Põlevkiviõli tootmine oli Eesti energeetilise sõltumatuse üks alussambaid 30-ndatel aastatel. Paraku pärineb veel praegunegi õlitootmise tehnika suuresti just tollest ajast. Sestap olemegi olukorras, kus iga toodetud põlevkiviõli tonni kohta tekib neli tonni põlevkivi poolkoksi. Põlevkivi poolkoks on aga ohtlik jääde, kuna sisaldab palju väävliühendeid, vähkitekitavaid orgaanilisi ühendeid ning vees lahustuvaid soolasid, mis mõjutavad vee koostist. Ka eralduvad poolkoksi mägedest mürgised ja mädamunahaisulised sulfiidid. Keskkonnauuringute Keskuse hinnangul võib kuni kolmandik Kohtla-Järve piirkonna H₂S emissioonist pärineda just poolkoksimägedelt. See kõik tekitab küsimuse: kui toodetakse põlevkiviõli, mida siis tegelikult toodetakse? Praegune kasutatav tehnoloogia jääb vägisi jalgu prügila- ja suurte põletusseadmetele kehtestatud nõuetele, mistõttu tekib keskkonnale väga suur negatiivne koormus. Ehk teisisõnu – tootmine käib keskkonna (loe: tulevaste põlvede) arvelt! 

Tootmise kaasajastamiseks ehk nõuete täitmiseks vaja investeerida sadu miljoneid kroone.

Põlevkivitööstuse nõuetele mittevastavad prügilad asuvad jätkuvalt riigiomandis oleval maal. Kunagiste jäätmetekitajate (nüüdseks pankrotis) kohustus prügilad sulgeda ei ole läinud üle praegu tegutsevatele ettevõtetele. Seega on riigil kohustus mittevastavad prügilad sulgeda 16. juuliks 2009 ja korrastada 16. juuliks 2013. Sulgemisele minevate poolkoksimägede pindala on Kohtla-Järvel ja Kiviõlis kokku 110 ha. 

Vajalike uuringute ja ettevalmistustööde teostamiseks on Euroopa Komisjon eraldanud tagastamatut abi ISPA/ÜF programmist. Projekt sai alguse 2005. a keskel ja lõppes 2007. a kevadel. Projekt läks maksma üle 16 miljoni krooni. Projekti eesmärgiks oli Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksi- ja tuhamägede sulgemiseks/korrastamiseks ning keskkonnaohutustamiseks vajaliku investeeringuprojekti ettevalmistamine ja selleks kõikide vajalike uuringute läbiviimine. 

2009. aastal asub Eesti riik Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi abil korrastama kahte suuremat poolkoksimäge Kohtla-Järvel ja Kiviõlis, ainuüksi nende korrastamisele kulub ca 850 miljonit krooni. 

Prügilate korrastamisel on positiivne mõju nii keskkonnale kui ka inimese tervisele, kuna väheneb nende negatiivne mõju keskkonnale – pinna- ja põhjaveele ja võimaliku toiduahela kaudu mõju inimese tervisele. Pärast ladestute katmist väheneb ka tolmu ja muude saasteainete lendumine keskkonda (seega kandub neid vähem ka elamurajoonidesse). See omakorda tähendab kogu piirkonnas õhu kvaliteedi paranemist. 

Seega muutuvad aastakümneid Ida-Virumaa „sümboliteks“ olnud põlevkivi põletamisel tekkinud ohtlike jäätmete prügilad – mustad poolkoksimäed – ajapikku rohelisteks mägedeks, kattudes rohuga. 

Kaili Kuusk, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna nõunik 
Foto: postimees.ee

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta