Naftatootmise tipp või ka lihtsalt naftatipp tähendab olukorda, kui maailmas on saavutatud naftatoodangu maksimaalne tase, mille ületamisel ei vasta toornafta tootmismahud enam väljakujunenud nõudlusele. Naftatipust alates hakkab musta kulla toodang vähenema.

Naftatippu tuntakse ka Hubberti tipuna, kuna just Ameerika geoloog Marion King Hubbert oli see, kes termini kasutusele võttis. Samuti ennustas ta ette Ameerika Ühendriikide naftatoodangu lage 1970. aastaks ja maailma naftatippu umbes aastaks 2006.

Hubbert tegi kindlaks, et naftatootmine järgib alati enam-vähem kellukese-kujulist kõverat: nafta avastatakse, pumbatakse ühtlaselt kiirenevas tempos välja kuni tippmahtudeni, millest suuremates kogustes pole seda võimalik enam pumbata ning seejärel hakkab tootmismaht tasapisi vähenema, kuna sama kiirusega ei ole tootmine enam võimalik. Hubberti teooria õigsust on korduvalt kinnitanud erinevate riikide kogemused.

Naftavarude avastamine tipnes maailmas 1964. aastal ja hoolimata olulistest tehnoloogilistest edasiminekutest ei ole uute varude avastamise kiirus ja ulatus kasvanud. Täna kulutab inimkond iga avastatud naftabarreli kohta kuus barrelit naftat.

Kas see tähendab, et nafta saab maailmast otsa?

Ei, nafta ei saa otsa. Hinnanguliselt oleme kogu maailmas leiduvatest naftavarudest alles poole ära kasutanud – 90 miljonit aastat tagasi tekkinud kahest triljonist barrelist umbes triljoni jagu. Kui meil on esimese triljoni kulutamine 150 aastat aega võtnud, siis võib eeldada, et allesjäänud varude realiseerimise lõpuni on veel vähemalt paari põlvkonna jagu aega.

Kuid küsimus ei ole kogu nafta otsalõppemises. Tegelik probleem on selles, et odav nafta hakkab otsa saama. Odav nii rahalises, kui energeetilises mõttes. Oleme piltlikult öeldes alumistelt okstelt kõik õunad ära noppinud ja nüüd peame üha enam pingutama, et ka ülemiste okste küljest ubinad kätte saada. Nii allesjäänud varude kvaliteet kui kättesaadavus on languses ja see langus on tuntav.

Maapinnale lähemal paiknevad kergesti kättesaadavad naftavarud on suures osas juba üles leitud ja ammendatud. Naftafirmad otsivad pruunikat ollust nüüd aina keerulisematest kohtadest nagu Arktika, Antarktika ja ookeanisügavused. Neis paikades nafta puurimine toob kaasa aga erakordselt keerulisi tehnilisi probleeme ja võib kindlalt väita, et kui kogu tarbimise saaks katta muudest allikatest, siis naftafirmad seda ka teeksid.

Millal see naftatipp siis tuleb?

Optimistlikumad ennustused ütlevad, et globaalne naftatootang hakkab pidevalt vähenema  2020. aastal või hiljem ja eeldavad, et enne kriisi leiavad aset ulatuslikud investeeringud alternatiivenergeetikasse ja seetõttu ei pea praeguse suure naftatarbimisega riigid oma elustiili väga palju muutma. Nende mudelite kohaselt kerkib naftakütuste hind esmalt tugevalt, kuid seejärel hinnatõus peatub, kuna kasutusele võetakse naftale alternatiive pakkuvad kütused.

Pessimistlikumad ennustused väidavad aga, et naftatipp on kas juba möödas või kohe-kohe kätte jõudmas. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) on seisukohal, et tavapärastest allikatest pärinev toornafta saavutas tootmistipu 2006. aastal. 2008. aasta esimesel poolele näitasid mitmed märgid, et rekordilised naftahinnad muutsid majanduslanguse tugevamaks.

Kütusetööstuse eksperdid Kenneth S. Deffeyes ja Matthew Simmons usuvad, et kaasaegse industriaalühiskonna transpordi-, põllumajandus- ja tööstussüsteemide tugev sõltuvus suhteliselt odavast ja kergesti kättesaadavast naftast põhjustab tipujärgse tootmise vähenemise ja tuntava naftahinna tõusu, mis mõjutab ka globaalset majandust.

Kõrgemad hinnad peaks ju tarbimist vähendama?

Lisaks sellele, et kogu 20. sajandi jooksul on kasvanud nafta tootmine, on seda teinud ka tarbimine. Kahjuks on olukord selline, et isegi kui pakkumine hakkab vähenema, kasvab nõudlus jätkuvalt aina kiiremas tempos, kuna Hiina ja India kasvav energianälg vajab rahuldamist.

Naftatootmise tipus ei jõuta naftat enam nii kiirest toota, kui seda kulutatakse ning pakkumise ja nõudluse vahele tekivad suured käärid. Samal ajal tekib kahanevate tootmisvõimsuste juures üha rohkem inimesi, kes tahaks samuti nautida läänelikku konsumeristlikku elustiili, kus tarbimine on eneseväljenduse oluline vorm.

Teine oluline tegur on see, et kuna meie majandussüsteem nõuab pidevat kasvu, põhjustaks nafta kättesaadavuse vähenemine majandussurutise, millest väljumine nõuaks majanduskasvu, mis omakorda eeldaks senise praktika põhjal ka energiatarbimise kasvu.

Naftatoodangu tipnemine paneks meid olukorda, kus majandus mitte ei kasva, vaid kahaneb. Nagu paari aasta tagused sündmused näitasid, nimetame me sellist olukorda kriisiks ja ei ole seejuures just ülemäära õnnelikud.

Naftat on keeruline asendada

Ilmselt läheb veel jupp aega, enne kui hakkame mõistma, et naftal on erakordseid omadusi, mida ei ole võimalik alternatiivenergeetikaga asendada. Naftal on näiteks uraani järel kõige kõrgem energiatihedus. Seda sobib näitlikustama fakt, et ühe kilogrammi nafta põletamisel vabaneb ca 10 korda rohkem energiat kui kilogrammi trotüüli plahvatamisel.

Lisaks energiasisaldusele võib nafta harukordsuse mõistmiseks vaadelda eelnevaga tihedalt seotud energiasaagise mõistet. Energiasaagis (Energy Return on Energy Invested, EROEI) näitab, kui palju energiat tuleb esmalt panustada, et mingit energiaallikast üldse energiat kätte saada. 1930ndatel sai näiteks iga panustatud energiaühiku vastu maapõuest kätte naftakoguse, mille energiasisaldus oli esialgsest panusest 30 korda suurem. See tähendas, et nafta energiasaagis oli 30:1; mõnes Louisiana puurkaevus aga koguni 100:1, kuna nafat ei pidanud isegi pumpama – see pressis end ise maapõuest välja.

Praeguseks on nafta keskmine energiasaagis langenud tasemele 8:1 ja see langeb veelgi, kuna uued maardlad on üha keerukamates kohtades ja nende kasutuselevõtt nõuab palju energiat. Ometi on ka selline energiasaagis palju parem, kui mitmetel alternatiividel; lisaks ei tohi unustada, et taastuvenergia ammutamiseks vajalike seadmete tootmiseks ja käigus hoidmiseks on jätkuvalt naftat vaja.

Kas me ei võiks lihtsalt taastuvenergiale üle minna?

Naftale alternatiivide otsimine seostub mitmete probleemidega. Kasutusele võiks võtta biokütused, kuid nende tootmise tehnoloogia ei ole veel piisavalt arenenud ning maisist ja suhkruroost toodetud etanool teeb loodusele ja arengumaadele tõusvate toiduainete hindade tõttu kahju.

Peale selle peaks nafta asendamiseks toodetud biokütuste kogus olema senisega võrreldes kolossaalne. Biodiislile üle minnes tuleks pelgalt tanklate kütusega varustamiseks kogu olemasolev põllumaa kaustusele võtta. Kui aga arvestada, et ühe auto valmistamisel kulub umbes 650 liitri nafta jagu energiat ja naftast valmistatud materjale, siis saab selgeks, et sellest alternatiivist pole naftatootmise tipnemise puhul erilist tolku.

Paneme kaardid tuumaenergiale?

Isegi kui tuumaenergia oleks täiesti ohutu, vajaks inimkond tuhandeid uusi tuumajaamu, et naftast saadav energia tuumaenergiaga asendada. Tuumajaam on aga väga keerukas rajatis ja selle projekteerimisest valmimiseni kulub 10-20 aastat ning tohutus koguses energiat. Kuna naftatipp toob kaasa olukorra, kus energiapakkumine on nõudlusest madalam, siis ei ole selles valguses küll ette näha, et praeguse kursi korral “vedeleks” kusagil üleliigset energiat tuhandete tuumajaamade ehitamiseks.

Tegelikult võtaks üleminek ükskõik missugusele muule energiaallikalt mitu aastakümmet aega ja suures koguses energiat. Kuid probleem ei ole ainult selles, et meil on vaja rohkem energiat, kui me kätte suudame saada. Probleem on hoopis selles, et oleme loonud ühiskonna, mis on ühest energiaallikast nii tugevas sõltuvuses.

Kuna nafta on vedel ja suure energiasisaldusega, saab teda igale poole kaasa vedada ja tänu erilisele keemilisele koostisele saab temast teha väga paljusid asju alates plastmassist kuni asfaldini. On selge, et rahvusvaheline lennundus tuuleenergia ei toimi, päikesekiirtega maanteid ei remondi ja uraanist Nokiale uut korpust ei tee.

Mis pärast naftatippu juhtuma hakkab?

Pelgalt kütusehindade jälgimine ei anna kaugeltki ülevaadet sellest, miks on energiakriis meie jaoks väga ohtlik. Mida rohkem nafta kasutamisele mõelda, seda enam saab selgeks, et kogu moodne maailm on üles ehitatud lootusele, et odavad fossiilkütused ei lõppe kunagi otsa.

Ka toiduainetööstus on odavale naftale lootma jäänud. Tänapäevases maailmas rändab keskmine toidukaup mitu tuhat kilomeetrit, enne kui põllult taldrikule jõuab. Iga toidus sialduva kalori kohta põletame 10 kalorit fossiilkütuste energiana põllumajandusmasinates ning väetiste, putukamürkide ja toote pakendite valmistamisel.

Fossiilkütuste kasutuselevõtt toiduainete tootmisel on olnud ilmselt ka kõige olulisem tegur, mis on inimeste arvu kibekiirele kasvule viinud. Kui 1850ndatel elas maailmas umbes 1,7 miljardit inimest, siis nüüdseks on meid ligi seitse miljardit ja suures osas naftal põhinev põllumajandus on oma võimalusi ammendamas.

Mida siis ikkagi teha?

Tegelikult saab igaüks riske maandada ja turvalisema tuleviku nimel midagi ära teha – vähenda oma sõltuvust elektrivõrgust, eelista autosõidule jalgratast ja jalgsi liikumist, püüa töötada kodu lähedal, õpi vajaminevat toitu ise kasvatama ja panusta alternatiivsetele energiaallikatele.

Üleilmastumise asemel võiks keskenduda kogukonnale ja kohalikule majandusele ning väärtustada kohalikke loodusvarasid ja traditsionaalseid oskusi. Kui sul on maal vanavanemad, siis mine neile külla – nemad ehk teavad, kuidas naftatipp üle elada. Ja kui ei teagi, siis need tuttavlikud täpid vanaema põllel teevad tuju ikkagi heaks!