Minu jaoks üheks stiimuliks raudteel töötamisel oli tasuta sõidupileti saamise võimalus. Nõukaegsetel raudteelastel  oli võimalik saada puhkusepilet oma valitud marsuudil NSVL-i piires. Kasutasin minagi seda võimalust siis ära ja käisin ka reisimas. Kui raha kaugemale sõita polnud, siis suure kodumaa pealinnas sai ikka käidud. Lugu, millest ma pajatada siin tahan juhtuski Moskvas.

Mitmendat korda ma seal olin, kes seda nüüd enam mäletab. Käisime tookord seal koos sõbrannaga. Kolasime parajasti Punasel väljakul. Kes on reisil käinud, teab, et varem või hiljem hakkab keha märku andma ja nõudma kergenduskuuri. Nii juhtus ka meiega. Otsisime siis kempsu üles. Kuid õnnetuseks oli seal meeletu järjekord. Lookles teine umbes sada meetrit isegi tänaval. Linna me ei tundnud nii hästi, et mõnda teise kohta minna. Kes oleks kindlustanud, et seal oleks väiksem saba olnud? Mis meil muud siis üle jäi, kui sinna seisma jääda.

Lobisesime ajaviiteks sõbrannaga niisama maast ja ilmast ning itsitasime ka jutu vahele. Pidi ju kuidagi seda seismist mõnusaks tegema. Arusaamatus keeles jutt ja meie turtsumine ilmselt ajas aga närvi meist paar inimest taga pool seisva vanema naiskodaniku. Alguses ta lihtsalt niheles ja vahtis meid altkulmu. Me ei teinud sellest välja ja rääkisime edasi. Kui mõni tahab vahtida, siis lasku käia. Omast ajast vahib ju.

Siis hakkas ta ohkima ja nohisema kurjalt. Teeb ikka tigedaks küll, kui järjekord liigub teosammul, häda on kallal ja eespool itsitavad mingit imelikku keelt rääkivad plikad ka veel kogu aeg. Me saime ka aru, et pikk ihuhädade kannatamine on tädikese kurjaks teinud. Ja siis ta plahvatas. Kallas üle nii meid kui ka terve järjekorra räige sõimuga. Olime tema arust mõttetu mass, kes ei oska oma ajaga midagi peale hakata. Ainult üks suur ajaraiskamine ja muud ei midagi. Seisavad ja laterdavad. Selle asemel võiks parem augu peale saamiseks ettevalmistusi teha.

Korraga oli järjekorras vaikus ja eespool seisjad pöörasid end ringi. Taheti ju paremini näha, kes sõna võtab. Isegi möödujad jäid seisma ja kuulama. On vast ime, kui mahlane see vene keel on. Eriti, kui seda kasutatakse sõimamiseks. Rohkest publikust hoogu saanud isehakanud lektor oli nüüd tähtsust täis.

Et me ikka aru saaksime, millest jutt käib, otsustas ta ette näidata. Mammi kiskus oma püksid ribade peale ning seisis seal uhkelt nagu oleks uue rats-ettepanekuga maha saanud. Ta ootas nüüd tulemust. Mõnda aega kestis pinev vaikus. Järsku turtsatas keegi eest poolt ja juba naeriski terve järjekord kooris. Vaesed sabas seisjad olid naerust kõveras ja hoidsid kõhtusid kinni. Eks proovige ise kannatada häda ja samal ajal naerda südamest. Selge see, et raske tegevus.

Aga kodanik, kes enne meie kõigiga oli nii uhkelt kurjustanud, sai nüüd lõpuks ise ka aru, kui rumalas olukorras ta oli. Kiskus kähku püksid üles ja tegi minekut. Temale võis ainult kaasa tunda. Vetsu uks oli juba peaaegu käega katsuda. Pidi ta oma häda ju nüüd kuskil mujal kannatama.

Tänu sellele olukorrale vennastus järsku kogu järjekord. Võhivõõrad inimesed hakkasid omavahel rääkima. Üksteise võidu kommenteeriti nähtut. Vähemalt oli edasine sabas seismine lõbus ja läks ruttu. Nüüd, kui mul tuleb kuskil vetsu järjekorras seista, meenub see seik mulle jälle ja ajab ikka veel naerma.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta