Mihhail Bulgakovi surematus romaanis „Meister ja Margarita“ asub poeet Bezdomnõi võitlusesse kurjade jõududega. Mida ta selleks teeb? Proletaarne sõnameister siseneb võõrasse korterisse, varastab sealt odava paberist ikooni, kinnitab selle rinnale ja läheb seejärel Moskva jõkke ujuma. Kas see aitab saatana tempe tõkestada? Muidugi mitte, aga hariduseta ent tulihingeline poeet usub, et nii tegutsedes teeb ta midagi olulist maailma päästmiseks. Just samuti, mõttetult ent enesekindlalt tegutsevad maailmalõppu jutlustavad kliimahüsteerikud.

Selle asemel, et muuta oma ostlemisharjumusi ning kodus prügi sorteerida, sirgeldavad nad valmis plakatid ja silkavad tänavale, ise uskudes, et tegelevad millegi suure ning õilsaga. Enesetunne on kohe parem ja võibki koju tagasi pöörduda ning internetis oma väljaastumisest pilte jagada, mõtlemata sellele, et infoprahi serveritesse paiskamisega risustatakse loodust samavõrra, kui räpa metsa alla vedamisega.

Kliimatsirkus loob probleeme

Võib ju küsida, et mis selles kliimatsirkuses siis taunitavat on? Las veidrikud vehivad plakatitega, keda see kotib? Tegelikult on ikka küll. Tuues oma protesti avalikku ruumi, destabiliseeritakse sellega tavaelu, luuakse närviline painav õhkkond, pannakse kahtluse alla senine elukorraldus. Miks arvab käputäis kliimaväljaastumisele spetsialiseerunuid, et neil on eriline õigus kogu maailma elama õpetada? Tundub, et tõukejõuks on siin mitte mure looduse ja kliima pärast, vaid soov välja paista, mis teatud psühholoogiliste mõjurite kokkulangemisel kasvab üle pidurdamatuks nartsissismiks. Ent taoline enese eksponeerimine ületab taluvuse piiri siis, kui kaasatakse lapsed ning allutatakse nad enda tahtele.

Jäägu lastele lapsepõlv

Mõne päeva eest võis Toompeal parlamendiesisel jälgida õõvastavat etendust, kus täiskasvanud kliimaaktivistid olid toonud protesteerima alglasside õpilased, kelle plakatitelt sai lugeda selliseid üleskutseid nagu „Kliima, minu arm”, „Iga päev on kliimakriis”, „Säästke vett”, „Naljad on naljakad, kliima soojenemine ei ole”, „Lennuliiklust piirata”, „Autosid vähemaks”, „Arktika nutab”. Kuigi ürituse korraldajad väidavad, et lapsed tulid vabatahtlikult ning nende ärakasutamisele andsid õnnistuse vanemad, tekib kahtlus, et see vabatahtlikkus oli ikka vägagi õpetajatelt lähtuv, mitte laste eneste mõte. Ka plakatite täiskasvanulikku mõtteloogikat järgiv sisu reedab, et need polnud laste enda valmistatud, vaid ürituse korraldajate aju- ning kätetöö.

Kõige šokeerivam kogu asja juures oli aga see, et lastele anti teada – teil on elada veel 12 aastat, siis tuleb maailma lõpp. Pagan võtaks! Elu vähegi nuusutanud täiskasvanud ju mõistavad, et mingit maailmalõppu ei saabu ei 12 ega enamagi aasta pärast, ent lapsed võtavad täiskasvanute juttu puhta kullana. Kõik need õnnetud kliimahüsteeriasse kaasatud mudilased, kellega Toompeal manipuleeriti, teavad nüüd kindlat, et nende elu lõpeb 12 aasta pärast. Lastelt on röövitud lapsepõlv, sest ähvardus saabuvast maailmalõpust varjutab nende elu, ei lase lapsepõlvest rõõmu tunda, pärsib normaalse arengu, võtab himu õppida, sest mida sa ikka pingutad, kui oled 12 aasta pärast laip.

Kaitseme inimest!

Kaitstes loodust, kaitskem selle kõiki osiseid, mille hulka kuulub ka elav inimene. Just selle on kliimahüsteerikud unustanud. Neist on saanud inimlike tunnetega manipuleerijad, kes kurjalt ja agressiivselt keelavad elada ja rõõmu tunda, sest iga hetk tuleb pühendada murele kliimasoojenemise pärast. Kohustuslik on tunda hirmu saabuva maailmalõpu ees, mis kollitab juba 12 aasta pärast.

Kliimakomissaride sekt nõuab loobumist autosõidust, lihasöömisest, lennuki kasutamisest, laste saamisest. Selle sekti äärmuslased näevad vaimusilmas vajadust vähendada inimpopulatsiooni, sest just inimene ja kultuur on hüsteerikute hinnangul suurimad vaenlased loodusele. Nii võetakse märkamatult üle eelmisel sajandil Euroopa kaosesse paisanud poliitiline agenda, mis nägi saabuva rahuriigi nimel ette tervete rahvuste ja riikide hävitamist. Ja see on juba naljast ning tsirkusest kaugel!

Ent tagasi Toompeale, kus lapsed lõikavas tuules seistes kuulasid oma õpetaja ettekuulutusi maailmalõpust. On äärmiselt kurb nende põnnide pärast, kellelt võetakse lapsepõlv, pakkudes asemele surmahirmu. Me peaksime sellele resoluutsemalt vastu seisma, kriminaliseerides laste kasutamise avalikel väljaastumistel ning streikidel. Lastele peab jääma lapsepõlv ja teadmine, et ees ootab pikk imeline elu, täis armastust ja unistuste täitumist.

 Hea lugeja, mida Sina arvad? Kas lastelt varastatakse lapsepõlv?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta