Kuidas jõuavad zoonootilised ehk loomadelt pärinevad haigused loomaturgudelt ja -tööstusest inimesteni? Millised väljavaated ja võimalused seisavad majanduse ees ja kas inimkonnal on aeg ehitada uut laadi majandus, mis välistab loomade ekspluateerimise?

Viimases Loomuse taskuhäälingus Loomade Hääl jagas lisaks loomaõiguslane ja aktivist Kadri Tapersonile ja keskkonnaeetik Mattias Turovskile oma vaateid ka Tallinna energiaagentuuri ekspert Marek Strandberg.

Milliseid mõtteid see sinus tekitab, et viimaste kümnendite suuremad pandeemiad on pärit just loomaturgudelt või -tööstustest?

Meil oleks põhjust elusa loodusega tunduvalt rohkem distantsi pidada. Kõike, kes ette jäävad pole ära süüa mõistlik. Minu teada on kõikvõimalikke zoonootilisi tõbesid inimkonnale teada kõvasti üle tuhande. Siit tulebki üks oluline teadmine: kuna me oleme muude elusorganismide ja loomadega väga sarnased, siis piire ju viiruse, bakteri või isegi alglooma tasandil palju ei ole. Rakud ja kõik muu on meil väga sarnased, mistõttu on ülehüpe väga lihtne. Meil on ühiseid haigusi veelindudega, mis on üle kandunud kodulindudele ja meil on ühiseid haigused sigade ja veistega. Need aga tulenevad tehnoloogilisest lähedusest, mida me loomadega kahjuks oleme pidanud ja millest lahti saamine oleks väga õigustatud.

Kuigi öeldakse, et need tööstused on traditsioonilised, siis on siin ikkagi põhjust ümber mõelda kogu inimkonna toidu hankimise viisid. Sellesse ei peaks kuuluma imetajate ja ka hulkraksete ning selgroogsete loomade söömine. Üks asi on seejuures emotsionaalne või eetiline aspekt, teine aga seesama ühiste haiguste küsimus, millega ei ole väga lihtne kokku puutuda. Niimoodi ongi loomade söömise harjumus tekitanud olukorra, kus maailma majandus on väga mitmeid aastaid, kui mitte aastakümneid tagasi hüpanud.

Kas tundub, et meil oleks inimkonnana vaja uusi narratiive, kuidas edasi minna, sest praegu on pilt üsna tume?

Sõltub, kust otsa pealt vaadata. Kui vaadata üllatuslikult ülimalt rohemeelseks osutunud Euroopa Komisjoni juhtkonda, siis ma annaks tegelikult palju optimistlikuma tuleviku vaate. Kui me ütleme, et me proovime nüüd kliimaneutraalset käitumist, siis ennekõike tähendab see kütuste väljavahetamist. Inimese mõju ökosüsteemile pole ju pelgalt süsihappegaasi tekitamine. Näiteks põllumajanduses on täna 38% maismaast selle all, et kasvatame taimi-loomi ja sellest omakorda veerandil kasvatame toitu loomadele, keda tapame ja seejärel sööme.

See on meeletu invasioon, mida põllumajandus on tööstusrevolutsiooni järgselt ökosüsteemidele tekitanud. Nii mahe- kui intensiivpõllumajandus on ökosüsteemis monokultuursed tegevused, mis kahjustavad selle terviklikkust ja lõppkokkuvõttes ka inimest. See on koht, kus koos rohepöördega tuleb ümber mõelda ka põhimõtteline küsimus, kuidas me tulevikus oma toidu kasvatame? Kas peaksime seda tegema reaktorites, kasvuhoonetes ja inimese enda juures, et tekiks distants muu loodusega. Kas suudaksime lisaks süsihappegaasi mõju ära kaotamisele saavutada ka selle, et kõik looduslikud ökosüsteemid järgneva poole sajandi jooksul suudaksid taastuda?

Eesti jaoks möödapääsmatu valida ökoloogiline majandusmudel ja mitte toetada põlevkivienergeetikat. Samuti peame oma toidukasvatuse ja toidu tootmise viima täiesti uutele alustele. Seda enam, et kliimamuutused 20-30 aasta perspektiivis võivad tähendada seda, et täna veel Eestis soodsad mullad ei pruugi kliimaolude muutudes näiteks juba veerand sajandi pärast garanteeritult saaki anda. Meil on vaja ka toidutootmise tehnoloogiaid, mis lülitaks inimkonna lahti looduslikest ökosüsteemidest, nii et põhimõtteliselt nupule vajutades hakkaks tulema valku, rasva, süsivesikuid, mineraalaineid ja kõike muud. See peaks olema söödav, tervislik ja  keskkonnale väikese koormusega.

Kuula tervet saadet siin.

Sarnased artiklid