Plastik on saanud endale lagunematu aine kuulsuse, ent tegelikult mõned plastmassid lagunevad merekeskkonnas suhteliselt kiiresti ja lekitavad selle protsessi jooksul merre ka mitmeid ohtlikke aineid, kirjutab Carolyn Barry veebiväljaandes National Geographic.

Uus oht merevees – silmale nähtamatu plastikust tingitud reostus

Varem arvasid teadlased, et plastmassid lagunevad vaid väga kõrgetel temperatuuridel ja sadade aastate jooksul. 2009. aasta augustis avaldas Jaapani teadlane Katsuhiko Saido (Jaapani Nihoni Ülikooli Farmaatsia Kolledži keemik) koos oma meeskonnaga uurimuse, mis selle arvamuse paraku kummutab.

Uurimistöö käigus võeti proove Ühendriikide, Euroopa, India, Jaapani ja teistest vetest. Leiti, et kõik veeproovid sisaldasid polüstüreeni derivaate. Polüstüreen on harilik plastmass, mida kasutatakse näiteks ühekordse kasutusega söögiriistades, vahtpolüstüroolis ja DVD ümbristes.

Plastikut tuleb pidada uueks keemilise reostuse allikaks ookeanis, ütles Saido. Teadlase arvamus põhineb tõsiasjal, et meeskonna poolt proovidest leitud toksilised ühendid ei esine ookeanis looduslikult.  

Hiljem jäljendasid uurijad katsetes polüstüreeni lagunemist meres ning leidsid, et see toimub 30ºC juures. Tehistingimustes jäid vette samad koostisained, mida leiti ookeaniproovidest - näiteks stüreeni trimeer (võimaliku vähitekitajana tuntud polüstüreeni kõrvaljääk) ja bisfenool A (loomade paljunemissüsteeme häiriv kemikaal, mida kasutatakse kõvades plastikutes ja alumiiniumpurkide vooderdises).

Kuna nii soojad temperatuurid on omased pigem troopilistele piirkondadele, siis ei saa antud uurimuse tulemusi võtta üheselt kogu maailmamerele, on arvanud mitmed teadlased nagu ka David Barnes, kes on Antarktikat uuriv Suurbritannia mereökoloog.

Reostus on tõenäoliselt rohkem koondunud plastikprahiga tugevasti risustatud piirkondadesse, näiteks hoovuste kohtumispaigas ilmnevate ookeanikeeriste lähedusse. Katsuhiko Saido uurimus näitas, et tänu plastikule seisame silmitsi ka nähtamatu toksilise ohuga - plastikust tulenevate kemikaalidega.

Merest on saanud plastikusupp

2008. aastal hoiatas okeanograaf ja keemik Charles Moore meres hulpivat plastikut puudutavas uurimuses (avaldati ajakirjas Environmental Research), et ligikaudu 44% kõikidest merelindudest sööb mõnikord kogemata plastikut ja see võib tuua kaasa saatuslikke tagajärgi. Loomad söövad plastikut, kuna vees hulpivad plastikuosakesed meenutavad planktonit ja kilekotid meenutavad meduuse.

Kui näiteks stürovaht laguneb, siis väikesed polüstüreeni osakesed hakkavad vajuma, kuna nad on veest raskemad. “Seega on tõenäoline, et stüreenireostus on valdav kogu vee ulatuses ja mitte ainult pinnal,” kommenteeris olukorda Moore.

Moore on öelnud ka, et plastmass tabab meres elavaid organisme kahekordse hoobina. Koos plastiku lagunemisega tekkinud mürgiste kemikaalidega võtavad loomad ühtlasi vastu teisi kemikaale, mis on plastikusse kogunenud veest väljaspool olevatest allikatest. Samuti kipuvad erinevad mürkained toiduahela kõrgemates lülides kontsentreeruma, mis on halb uudis ka inimestele. “Me teadsime juba 10 aastat tagasi, et plastmass võib oma käsnalaadsete omaduste tõttu olla miljon korda rohkem mürgine kui merevesi ise,” selgitas Moore.

Moore ei ole 2009.aasta Jaapani teadlaste uurimust vaid kitsale territooriumile sobivaks nimetanud teadlase David Barnes’i arvamusega päri, sest kuulsa okeanograafi meelest on maailmameri tervik. “Kõik need murettegevad tagajärjed juhtuvad kogu ookeanis kui tervikus,” on Moore öelnud.

Allikad:

Carolyn Barry "Plastic Breaks Down in Ocean, After All - And Fast" National Geographic News http://news.nationalgeographic.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta