Mesi on keeleteadlaste sõnul üks vanemaid eestikeelseid sõnu. Tihedat sidet inimese ja mesilaste vahel näitab seegi, et pea igas Eesti talus oli vähemalt paar mesipuud. Mesilasperesid on ka täna ligikaudu seitsmes tuhandes majapidamises.

Usutavasti pole magusaisu ainuke põhjus, mis inimest mesilindudega seob, ka meie elukorraldus sarnaneb väga mesilaste omaga. Vahel on isegi põhjust kahtlustada, et nende ühiskond toimib paremini kui meie oma. Toidu kogumine talveks, külmaga võitlemine, taru kaitsmine ning järglaste kasvatamine on justkui täpselt planeeritud ja korraldatud.

Ühes mesilasperes on tavaliselt 40 - 80 000 naissoost töömesilast, kes kõiki eelnimetatud töid teevad, mõnisada isamesilast ehk leske, kelle ainus funktsioon on paaritumine ning üks mesilasema. Tihti arvatakse, et just tema valitseb taru, kuid ilmselt oleks täpsem öelda, et mesilasperes valitsetakse ühiskondliku konsensuse alusel, kus otsuste tegemisel ei arvestata isiklikke huve, vaid kogukonna vajadusi pikemas perspektiivis.

Nii suudab mesilaspere üle elada raskeid aegu ja kasutada tõhusalt ära kuldseid. Üks keskmine mesilaspere kogub nõnda sügiseks mitukümmend kilogrammi mett ja sadu gramme õietolmu hoolimata sellest, et ühe grammi mee saamiseks peavad mesilased külastama ligikaudu nelja tuhandet lilleõit. Antioksüdante, vitamiine, mineraale ja aminohappeid sisaldav mesi aitab talve üle elada ning inimestele nii tavalised haigused eemal hoida. Tänu eelmiste põlvkondade visa tööga kogutud meele ja valgurikkale õietolmule suudab talveks 4-5 korda kahanenud mesilaspere järgmisel kevadel uuesti suureks ja võimsaks ühiskonnaks kasvada.

Nõnda on ka inimesed iidsetest aegadest ja erinevates kultuurides mett, õietolmu, suira ja taruvaiku kasutanud selleks, et rasketel aegadel jõudu saada, haigusi eemal hoida ning rõõmsalt ja uue hooga omi toimetusi teha.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta