Maad kaitsev osoonikiht ei õhene enam ning on teadlaste arvates sajandi keskpaigaks suurel määral taastunud. Osoonikihi taastumine või esialgu vaid õhenemise peatumine on saanud teoks tänu Montrealis 1987. aastal kokkulepitule, mille kohaselt keelustati klorofluorosüsivesinike ehk freoonide kasutamine, vahendab Novaator.

Osoonikiht asub stratosfääris maapinnast 13–50 kilomeetri kõrgusel. Vaatamata nimele ei koosne osoonikiht valdavalt osoonist. Osooni ehk trihapniku molekulid moodustavad osoonikihist vaid ühe sajatuhandiku, kuid seda on oluliselt rohkem kui atmosfääri alumises osas ning sellest piisab, et pidada kinni 97–99 protsenti Päikeselt lähtuvast ultraviolettkiirgusest. Ilma osoonikihita oleks elu maapinnal võimatu.

Osoonikihi õhenemist Antarktika kohal pandi tähele alates 1970. aastaist ning tõsist tähelepanu hakkas teema pälvima 1980. aastail. Kui sai selgeks freoonide hävitav mõju osoonile, jõuti 1987. aastaks niikaugele, et 196 riiki allkirjastasid lepingu, mille kohaselt keelustati freoonide kasutamine.

„Montreali protokoll töötab ning on päästnud meid edasisest osoonikihi hõrenemisest,“ ütles Len Berrie Maailma meteoroloogiaorganisatsioonist. Siiski ei hakanud osoonikiht kohe peale lepingu jõustumist taastuma, sest freoonid on võimsad katalüsaatorid, mis püsivad stratosfääris kaua ning saavad hävitada tuhandeid osooni molekule. Osoonikihi hõrenemine on peatunud alles praeguseks ning edaspidi võib juba loota osoonikihi taastumisele.

300 teadlast, kes osalesid osoonikihi tervise uuringutes ning avaldasid selleaastase raporti, usuvad, et 1980. aasta tase saavutatakse uuesti alles aastatel 2045–2060. See on siiski mõnevõrra varasem ajakava, kui varem väljapakutu. Samas pole 1980. aasta ka osoonikihi hõrenemise eelne ajastu, sest siis räägiti teemast juba väga murelikult.

Antarktise kohal olev osooniauk pole siiski veel kuhugi kadunud ning uut muret põhjustab osooniaugu seos globaalse soojenemisega. Mil määral ja kuidas täpselt need protsessid üksteist mõjutavad, on siiani väga ebaselge.