Tee, mis suurelt Kadrina-Assamalla maanteelt üles mägedesse viib, on tuttav tuhandetele. Nähtamatu rada üle rohumaa viib metsaveerele ja sealt salapärasesse maailma puude vahele, kus puhkab Neeruti mõisa viimane parun Kirchten.

See ammuilma külapoisikeste poolt tuttavaks näidatud pühapaik on lähemalt silmaga vaadates püha vaid eemalt vaadates. Tema neljas lähemas nurgas kasvasid neli kastanit, mis kaheksakümnendate alguseks kuivanud olid. Neljas kaugemas nurgas kasvasid neli kuuske, mis ka praegu edasi kasvavad.

Vanad roostes metallist lillepärjad tunnistavad ka midagi. Kui vaikses paigas tähelepanelik olla, siis selgub, et keegi on hauda lahti kunagi kaevanud. Ja mitte niisama.

Nimelt arvati veel mõisate ajal, et uhked mõisahärrad parunid ja krahvid maeti kullas ja hõbedas kaasavaraga. Kuna talupoegi ega naisi sinna matustele ligi ei lastud, siis läksid kuuldele jutud, et mõisahärrade haudadest ühteteist head-paremat leida võib. Niisama ka selle kohaliku paruni haual, kus üks tähelepanelik poisike aeg-ajalt üksinda olla tahtis...

Neeruti, 1982.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!