Talv toob sulad ja külmad õue ja põue. Nii nagu ta alati seda teeb ja seekord tõi üllatuse kirju linnu näol, kel nimeks pasknäär. Õueservas oli lindude söödaplats ja sinna ta käima mul hakkaski. Muidu vaid metsalinnuna nähtud kirju lind tuli talvisest metsast ära ja sai minu silmarõõmuks.

Tahtsin teda kangesti käega katsuda ja selleks valmis päevalõppudes püüniskorv, mis toiduplatsile üles sai pandud. Kirju linnu ajas metsast välja külm ja näpistav nälg. Ja mind ajas teda püüdma suur soov teda käega katsuda.

Poisikeste soovid varajases elus on sageli etteaimamatud. Ja keegi küla või kooli peal ei saanud pasknääri püüdmisest midagi teada, sest ilus lind oli valges lumes kaunis ja kirju ning nagu loodud vaid minu jaoks.

Püüniskorv sai üles seatud ja pikk valge nöör tuli otsapidi kaevumajasse. See oli kui ootamiseks loodud, kuni pasknäär oligi kohal. Poisike tõmbas nöörist ja kirju lind oligi püüniskorvi all vangis.

Linnust sai pilt tehtud ja talle pai tehtud ning pealelõunal oli ta taas vabaduses. Miks poisike lindu kinni püüda tahtis, seda me teame. Kui poisikese soov oli täitunud, sündis uus poisisoov, et lind jälle vabaks lasta. Ja nii poisike minus mängis seda ürgset lapsemängu ühe linnuga, sest lapsed ei saagi muidu poisikeseks kui mängides, nii nagu minagi. 

Neeruti, 1985. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!