Juminda poolsaare kevade leidsin enda jaoks esimest korda 1992 aastal. Uus ja merekarva kevad oligi see, mida vajasin ja keset lõunat silma pilgutav Juminda majakas tõi küsimuse huultele, et miks ta päeval plingib.

Elu esimene majakas näitas valgust keset päikselist päeva ja arusaamatu see mulle näis. Paljulahelisel maal otsisin alati vastuseid paljudele küsimustele ning päeval plinkiv majakas oli esimene, mis kohe vastuseta jäi.

Lahemaa tarkust taga otsiv mees leidis tee majakavahi ukse taha ning uksele ilmunud veel eilsest purjus mees lülitas siis lõpuks majaka välja, sest see haige peaga tal hommikul teha ununes. Majakavahist mees istus minuga veel tunnijagu köögilauas.

Ja lõpuks tänasin teda külatarkuste eest, mis ta mulle jagas ja tänulik mees tänas mindki meeldetuletuse eest majakas välja lülitada. Kaks õnnelikku meest rohkem elus ei kohtunud. Ehk olin mina see, kes talle selgeks tegi, et igal hommikul tuleb majakas välja lülitada, ka ebakaines olekus.

Ja ehk oli purjus majakavaht see, kes mulle sõnadeta selgeks tegi, et miks ma enam tema ukse taha teed ei leidnud. Purjus majakavaht keset rannaküla kevadet ei olnud siiski päris see, mida sealt taga otsisin.

Päeva teises pooles leidsin siiski üles poolsaare tipu kevadised võlud ja kustunud majakas vaatas minu romantikat pealt.

Juminda, jürikuu, 1992.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!