Kurdetakse, et Jäätmeseadus on mõttetult jäik. Kohila vald tegi ettepaneku muuta seaduse seda sätet, mis näeb ette tiheasustusaladel olmejäätmete kogumise vähemalt kord kuus. Selle asemel pakuti sageduseks kord kvartalis. Ettepanek sai kohe Rapla Omavalitsuste Liidu toetuse. Ka Eesti Linnade Liit algatas samal teemal üleriigilise arvamuste kogumise. Kiiduväärt aktiivsus, kuid oleks veelgi kenam, kui selline arutelu käiks mitte ainult Jäätmeseaduse, vaid jäätmekäitluse ümber laiemalt.

"Tuulepeane maa” ei jõudnud käsitleda Eesti ajaloo seda seika, et veel 1920-ndate algul, kui maal elas üle 70% elanikest, ei olnud enamusel Eesti taludest käimlaid. Saadi ilma hakkama – asju aeti laudas, lepikus, viljahaki taga. Käimlad tekkisid iseseisvas ja end Euroopana määratlevas riigis käsu korras 1920-ndatel – tuli konstaabel jalgrattal, andis teada valla käsu ja võttis teavitamise kohta allkirja. Paari nädala pärast tuli kontrollima. Ülalt tuleva surveta oleks käidud haki taga kükal veel pikalt. Siin on oluline sarnasus praeguse jäätmekogumise teemaga!

Iseseisvuse taastamisel 1991 elas juba 70% elanikest linnas. Sellest ajast pärisime ka N Liidu aegse jäätmekäitluse – jäätmekogumissüsteem toimis eelkõige korrusmajades juures, seda nii suuremate linnade magalates kui ka vallakeskustes. Seda küsimust pole tõstatatud, et miks see seal vajalik on ja kas korrusmaja korterivaldajale esitatav arve jäätmekäitluse eest (keskmiselt 40–70 kr/kuus) on õiglane, vajalik ja otseselt seotud eraldi igas korteris tekitatud jäätmete kogusega? Seevastu eramajad, talud, rääkimata suvilatest, on kuni viimase ajani olnud “täna otsustan mina, mida oma jäätmetega teen” olukorras. Kui 2007. a kevadel jõustus korraldatud jäätmevedu Tallinnas Nõmmel, selgus jäätmevedaja jutust, et ligi pooltel majaomanikest polnud prügikonteinerit ja veolepingut. Maapiirkondades on väljaspool kogumissüsteemi kuni hiljutise ajani kohati isegi 70–80% elanikest. Arusaadav kogumine ja vedu puudutab sageli vaid valla keskasula korrusmaju ja asutusi.

Koristas 50 000 ja lagastas 100 000 inimest?

Möödunud aasta tähtsündsusena tõsteti esile “Teeme ära 2008” koristuskampaaniat. Seda põhjusega. Kunagi varem pole prügistamise pahe saanud sellist tähelepanu. Koristamisel osalenud 50 000 inimest on saavutus omaette – paraku tuleb kogutud prügikoguse järgi (koguda ei jõutud ju kaugeltki kõike) öelda, et prügistamisega on “käe valgeks saanud” ligi 100 000 eestimaalast... Mitte kõigil parlamendi erakondadel pole nii palju valijaid ja vaevalt ükski spordiala saaks uhkeldada sellise harrastajate arvuga – seega on prügistamine ühiskonnas laialt levinud. Levinud on ka prügi maa sisse kaevamine, isegi asulates oma krundil. Maal on sageli lauda taga kõike kattev nõgesepõõsas.

Püüa siin tõmmata piiri, kus algab või lõpeb prügistamine? Turu-Uuringute AS-i küsitlus 2007 andis tulemuse, et 10% elanikest põletab (regulaarselt?) jäätmeid – see teeb siis 134 000 inimest. Kodune jäätmepõletamine on samuti äärmiselt saastav, kuid peaaegu mittekontrollitav. Nii prügistamist kui ka kodust jäätmepõletust soodustab otseselt liberaalsus jäätmekäitlussüsteemi toimimisel.

Reedene pudel versus prügi metsas

Põhiliselt rõhutatakse prügistamist vältivate abinõudena keskkonnateadlikkust ja järelevalvet. Riigikogu menetluses on ka eelnõu prügistamise kriminaliseerimisest alates 50-liitrise prügikoguse hülgamisest. Teiste EL riikide – eelõige Põhjamaade ja Kesk-Euroopa – kogemuse eiramise püüd on siinkohal märkimisväärne. Juba inimpõlve pikkuselt, Soomes 1990-date algusest, on rakendatud iga majapidamise kogumissüsteemiga liitumise kohustust. Ehk teisisõnu – keskkonnateadlikkus on tähtis ja vajab pidevat tähelepanu, samuti järelevalve, kuid neist ei piisa. Ka ei ole pool aastat pime ja Euroopa mõistes suuresti asustama maa valvatav, sestap on kõikide majapidamiste sidumine kogumissüsteemiga prügistamise vähendamise eeltingimus. Must-valgelt – kui tahame saada prügistamise vähendamisel sama tulemust, mis Põhja- ja Kesk-Euroopas, siis on seda võimalik saavutada vaid samadel põhimõtetel. Kui peame esmaseks hüveks, et iga majavaldaja ise otsustab, mida jäätmetega teha (sh millal konteiner täis saab), siis peame olema valmis jätkuvaks massiliseks prügistamiseks ja ka koristamiseks.

Ka Soomes tekitas 1990-date algul kogumissüsteemiga liitumine vastuseisu – pole vaja, kallis jne. Väitlustes oli võrdluseks “reedene pudel” ehk viinapudeli hind. Polnud probleemi see raha igal reedel viina eest välja käia, küll aga tundus selline summa jäätmekäitluse tasuna kord kuus ilmvõimatuna. Vähesed mäletavad seda vaidlust Soomes praegu, kohustuslik liitumine üle kogu maa, ka suvilates jm, on rutiin juba 15 aastat. Kallis? Sellise süsteemi alternatiiv on samuti kallis – Eestis kulutab riik aastas ca 20 miljonit krooni maksumaksjate raha prügikoristusele. Sellele lisanduvad koduse jäätmepõletuse saaste ja korvamatud kahjud keskkonnale.

Omavalitsuste vastutus

Veosageduse vähendamine on tänavu kindlasti Jäätmeseaduse muutmisel arutusel, kuid sellega peab tervikuna kaasnema kohalike omavalitsuste vastutuse suurendamine jäätmekäitluse korraldamisel ilmnenud tegevusetuse ja kõikidele soovidele lahke vastutuleku tagajärgede eest. Praegu prügistamine jätkub, näiteks väljavõte Kohila valla kodulehelt: "Vaatamata kevadel toimunud kampaaniale “Teeme Ära” ja sügisel avatud Kohila jäätmejaamale on metsad ja teeääred uuesti täitunud prügiga." Kohila vald ise on määratlenud segajäätmete kogumisel teenuse miinimumpaketiks 80 l kuus, selle hind konkursi alusel on 34 kr kuus. Võrdluseks: Tallinnas lubatakse 20–30 l kilekoti teenust, veokulu 12–30 kr kuus. Odavam “reedesest pudelistki”…

Jäätmeseadus võib oma nõudmistes tunduda jäik – aga prügi ongi kangekaelne. Vastuseta on küsimus, mida me tegelikult tahame? Prügistamise hüppelist vähendamist või suurt vabadust? Kahte korraga ei saa.

Sarnased artiklid