Pesasportlasena alustasin varakult. Külaserva maastikelt leitud varesepesad olid sportlaskarjääri alguseks. Seejärel tulid juba viu ja haukapesade otsingud.

Mida puu otsast ikka põnevat leida kui linnupesa, seda tõdesin juba siis kui linnumeheks hakkasin. Taeva poole vaatav poisike ehk lootis sealt seda leida, mis meheks teda teeks.

Ja nii ma oma linnupesadega kasvama hakkasin, kuni üle Eesti 143 röövlinnupesani jõudsin.

Sportlase isiklik rekord on see kindlasti. Ja kui kõik pesalood kokku lugeda, saaks sellest terve pesaraamaut.

Röövlinnupesad mind suureks tegidki ja mees olla on alati parem kui poisike. Niisama ringi ei kolanud ma ka poisikesena mitte. Ja niisama taeva poole ei vaadanud ma ka mitte.

Ja nii saingi leitud 143 pesa omanikuks, mida aeg-ajalt kontrollimas käiia ja ehk ülessegi ronida. Hobid ja sport teevadki inimest. Röövlinnumeheks tegid mind minu leitud röövlinnupesad ja ka terav nina.

Pesasportlasi ei ole maailmas palju. Üks nende seast olla on hea tunne ning sportlaskarjäär ei ole mul veel kaugelti lõppenud.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!