Ühes maatares olin aeg-ajalt külaline. Sinna mind alati oodati ja seegi olin kord keset talve jälle kohal. Hommikul tehti teatavaks uudis, et talv on ööga akna tagant kadunud. Köögiaknast vaatas välja hiljaärganud külalinegi ja nägi, et väljas oli veebruarikuine sulailm.

Sellega uudised sel laupäeval piirdusidki. Terase silmaga külaline oli see, kes nagu midagi ootama aknale jäi. Ja räästaaluses veelompides oligi vaatemäng alanud.

Varblased pidasid sulavees oma pesupäeva. See uudis jõudis kõikidesse tubadesse ja kõik tulid seda vaatemängu pealt vaatama.

Pesupäev kestis pea pool tundi, kuniks kõik tosinkond linnukest olid end puhtaks kümmelnud. Ja ka külaline sai pererahvalt kiita, et midagi kasulikku ometi lõpuks teinud oli. Suure looduselamuse sinna majja tõi.

Väikeste lindude talvine pesu oli mulle endalegi üllatuseks. Ja ime siis, et ma jälle sinna taresse tagasi ei pöördunud.

Ilmatsalu, 1994.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta