2016. aasta jõulude ajal tegi Elron väga armsa jõulukampaania eesmärgiga, et rahvas õpiks jälle lehvitama inimestele, kellest nad rongiga mööda sõidavad. Mulle meeldis see väga ja ootasin ka tänavusteks jõuludeks midagi sarnast. Kahjuks möödusid seekord jõulud ilma igasuguse kampaaniata. Kurb ju! Selle lehvituse üleskutsele mõeldes tuli mulle meelde aga üks varasem seik, mis on samuti seotud lehvitamisega.

See lugu juhtus siis, kui mu lapselaps oli alles päris pisike. Noored pidid kuhugi minema ja lapselaps oli natuke tõbine, seetõttu lasteaeda ei saanud teda ka viia. Nii oli ainus väljapääs tuua ta minu töö juurde. Saime ilusti hakkama ja midagi hullu ei juhtunud. Poiss oli nagu kägu iga rongi ajal akna juures vaatamas, kuidas need mööda vuravad, et aina lehvitada neile.

Minu vahetus hakkas juba lõppema. Järsku turgatas mulle idee viia väikemees rongiga sõitma. Küsisin talt, kas koju lähme rongiga? Vastuseks tuli nii hoogne peanoogutus. Seda vaadates kartsin juba ,et laps kaotab pea ära. Asi oli sellega otsustatud. Koju sõidame rongiga läbi Nõmme.

Jõnglane oli nii elevil. Ei püsinud platvormi peal üldse paigal. Lõpuks pika ootamise peale see rong siis tuli. Vedurijuht oli mulle tuttav ja lehvitas meile läbi akna. Läksime vagunisse ja istusime esimesele vabale kohale. Poiss muudkui niheles. Küsisin talt, mis tal viga on? See, mis laps oma siiruses kõva ja selge häälega mulle vastas, pani terve vagunitäie inimesi kihama. Laps teatas tõsise näoga, et see on vale puha, et piilupart ei olnudki rongijuht, vaid hoopis onu oli! Tema ise nägi, kuidas see onu meile lehvitas.

Rõõmus poiss. Pixabay, CC Public Domain
Rõõmus poiss. Pixabay, CC Public Domain

No mis sa ikka oskad selle peale kosta! Hammustasin huulde, et ise ka mitte naerma hakata. Ütlesin lapsele ainult, et piilupart jäi rongi juhtides magama ja rong läks kraavi. Nüüd juhivadki ronge onud. Rohkem küsimusi ei tulnud. Kas oli vaja tal selle üle mõelda või tuli Nõmme peatus liiga kiirelt, seda ma ei oska öelda.

Kui me siis pärast seda pikka sõitu rongi ja bussiga lõpuks koju jõudsime, oli vaja kõigile rääkida, kes vähegi viitsisid kuulata, et tema käis koos Mummuga rongiga sõitmas. Piilupart oli juba unustatud ja sellest enam juttu ei tehtud. Kahju muidugi. Minu meelest oli just see üks selle päeva parimaid kilde. See jäi isegi meelde. Poiss oli siis just nii vana, et sääraseid nalju tuli pea iga päev.

Piilupart oli rongijuht