Kaks meest - Reigo ja mina, olid juba kolm päeva roninud vaid ülespoole ehk mäkke. Taas vaba ja  just selles suves ärkava Ukraina auks vallutasime selle maa kõrgeimat tippu – Goverlad ja see tipp polnud enam kaugel.

Viimane tõus ehk mäenõlv tervitas meid kui järsk sein, kus palju sissetallatud radu. Seal nõlval väiksel piknikuplatsil istus seltskond ukrainlasi endid ja eestlased lõid neile kohe nagu uue elu sisse.

Pipraviin ehk Karilka oli laua peal pudelis ja varsti ka meie keelel ja meelel. Kibe ja piprane ta oli, kuid läks alla meil sellegipoolest, rahvusjook kui selline.

Uus elu, mille piprane viin meile sisse lõi, avas meie keelepaelad ja väike seltskond sai niimoodi meiegi vabadusest osa ja innustust. Piprase viina päritolu jäi meil kahel sellel õhtul teadmata.

Et kustkohast ja kuidas ta Ukrainlaste keelele ja meelele tulnud on, sest viin on ju kibe ilma pipratagi ja ei lähe just kergelt alla igaühel. See häälekas seltskond jäigi meist maha Ukrainat ja maailma parandama.

Seinana tõusev ja veel siiski rohetav mäenõlv oli peale ühist poolteist tundi veel rohetavam ja järsem ning hommik veel päikselisem.

Goverla, 1993.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta