Kerajad vormid on tõhusaimad pakendid, kuna võimalikult suure hulga sisu ümbritsemiseks kulub pakendit võrreldes teiste geomeetriliste kujunditega kõige vähem. Just seepärast on kerajad ka linnumunad. Sõltuvalt liigist muna kuju varieerub – näiteks kakkude munad on peaaegu kerajad, koolibridel ja rihukanadel aga ovaalsed. Kuid leidub ka pirnjaid mune, mille üks ots on märgatavalt teravama tipuga kui teine. Just sellised on lõunatirgu (Uria aalge) ja ka mitmete teiste mereäärsetel järskudel nõlvadel pesitsevate lindude munad.

Pikka aega arvati, et muna pirnjas kuju on tekkinud evolutsiooni käigus, takistamaks muna pesast välja veeremast. Just paljud kaljudel pesitsevad linnuliigid ei ehita klassikalist pesa ja hauduvad sageli vaid mõnekümne sentimeetrisel eendil, millelt on oht muna veeremiseks ning katki kukkumiseks suur. Algselt seletatigi muna pirnjat kuju just ringiratast ümber terava tipu veeremisega, mis vähendab kukkumisohtu, kuid selle vastu räägivad mitmed tõigad – sageli pesitsetakse muna keerlemisraadiusest kitsamatel eenditel, või hautakse muna asendis, kus muna terav tipp on suunatud järsaku poole. Kukkumise vältimiseks peaks aga muna asetsema just teistpidi.

Suurbritannia Sheffieldi ülikooli teadlased pakkusid välja kaks uut selgitust mõnede linnuliikide munade pirnjale kujule ja uurisid nende paikapidavust Wales’is Skomeri saarel tihedates kolooniates (20–70 pesa ruutmeetril) pesitsevatel lõunatirkudel. Merelt toitumast naastes maanduvad ligi üks kilo kaaluvad lõunatirgud hauduvatele liigikaaslastele rohmakalt ja seetõttu peavad munad, mida on lõunatirkudel pesas vaid üks, taluma lühiajalist suurt survet. Lisaks ei pea lõunatirgud naabritest lugu, roojates valimatult kõikjale, mistõttu võib loote areng väljaheidetega saastunud munas katkeda. Just pirnja munakuju tõhusus purunemise vältimisel ja munakoore määrdudes loote parema arengu tagamisel oligi teadlastel uuringu huviorbiidis.

Kuigi ühte seletust ei saa eelistada teisele ning pigem on pirnjas munakuju evolutsioneerunud mitmete samaaegsete tegurite toimel, selgus mõõtmistel, et pirnjal munal on võrreldes tavapärase kujuga munadega oluliselt suurem kontakt maapinnaga. Selle tulemusel väheneb surve koorele ja muna on purunemise eest paremini kaitstud. Lisaks leidis kinnitust hüpotees, et saastub eelkõige maapinnaga kontaktis olev muna teravama tipuga pool – loote hingamiseks vajalik gaasivahetus käib aga suuresti just läbi rohkete koorepooridega kaetud ning harva maapinnaga kokkupuutuva tömbi osa. Seega vähendab pirnjas munakuju ka tõenäosust, et looteni jõuavad läbi pooride roojas elutsevad patogeensed mikroorganismid.

Birkhead TR, Thompson JE, Jackson D, Biggins JD (2017). The point of a Guillemot’s egg. Ibis 159: 255–265 doi: 10.1111/ibi.12458

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi


Lugu on pärit Linnuvaatleja portaalist.