Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL) esitleb meie puiduekspordi rekordiliselt kõrget taset majandusliku ja ka kliimaalase saavutusena. Suures plaanis on aga ülepaisutatud eksport ja sellega kaasnev massiline metsaraie toomas üha lähemale nii meie loodust kui majandust ähvardavat kollapsit.

EMPL-i tegevjuhi Henrik Välja sõnul sõltub Eesti majanduslik edu ekspordist ning puidutööstusele osundatakse kui väliskaubanduse suurimale tasakaalustajale ja riigi arengu vedajale. Samas vaadatakse läbi sõrmede puidukaubanduse edukust küsimuse alla seadvale asjaolule, et praegune puidueksport ja -tööstus baseerub meie metsade üleraiel, mis omakorda tähendab, et ülepaisutatud sektorit ootab raieküpse ressursi otsa lõppemisel kiire kokkutõmbumine.

Viimase kümne aasta raiemaht on olnud keskmiselt 10,7 miljonit tihumeetrit aastas ning oleme OECD keskkonnaraporti järgi teeninud ära Euroopa teiseks suurima raieintensiivsusega riigi staatuse. Koostamisel oleva metsanduse arengukava stsenaariumite analüüsi kohaselt peaks koguraiemaht Eestis jääma 8 miljoni tihumeetri piiresse ehk olema vähemalt kolmandiku võrra väiksem kui praegu, hoidmaks säästva metsanduse alustingimusi ehk ökoloogiliste, majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete hüvede tasakaalustatud kasutust.

Tõsiasi, et Keskkonnaministeerium lükkas Säästva Eesti Instituudilt (SEI) tellitud mõjuhinnangu tagasi, näitab, et ühes puidutööstusega kavatsevad ka riigiametid jätta arvestamata üleraiele järgneva metsavarude kiire kokkutõmbumise mõjudega meie majandusele, looduskeskkonnale ja tööhõivele. Tegemist on kahetsusväärse ja vastutustundetu otsusega, millega meie maad hindavad ja hoidvad inimesed leppida ei saa.

2010–2020 aastate jooksul väljastas Keskkonnaamet raielube enam kui 116 000 hektarile looduskaitsealusele maale (info pärineb Keskkonnaametile tehtud teabenõude vastusest 02.03.2020 nr 2-6/20/33-4). Selle aja jooksul on raietega rüüstatud sadu ajaloolisi looduslikke pühapaikasid, millest enam kui 80 juhtumit on looduspärimuse spetsialist Ahto Kaasik ka avalikult kättesaadavasse ülevaatesse dokumenteerinud ja koondanud.

Meediast käivad pidevalt läbi inimeste kodu- ja külametsade raietega kahjustamise juhtumid, mis tõstatavad küsimuse, milline on ülepaisutatud puidutööstusest saadavate “tulude” tegelik väärtus, kui me liigsest raiest kahjustatud loodus-, virgestus- ja kultuurikeskkonna kanda jäetud “kulud” sealt maha arvame.

Väärindamise kasvatamine, raiete kahandamine

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit toonitab, et “suurima panuse puidupõhiste toodete eksporti andsid 2019. aastal puidust kokkupandavad ehitised, puidust ehitusdetailid, saematerjal ja puitmööbel ning selle osad, moodustades 55% ekspordi osakaalust”. Täpsustamata jäetakse aga ülejäänud ekspordiartiklid. Vaadates Keskkonnaagentuuri värskeimaid andmeid 2017. aasta kohta, siis saame lugeda, et "olulisemateks ekspordiartikliteks olid puidugraanulid (27%), okaspuu (10%) ja lehtpuu paberipuit (9%) ning okaspuu saematerjal (10%)".

Sellest võib järeldada, et ülejäänud poole ekspordist moodustab eelkõige põletamisse või paberitootmisse kuuluv puit, millel on väike lisandväärtus, küll aga suur keskkonnamõju. Kui me lisame ekspordiga kaasnevate “hüvede” hulka ka üleraiest tingitud ning üha süvenevad keskkonnaalased ja sotsiaalsed, samuti kultuurilised kahjud, siis tõstatub järjekordselt küsimus, et ega me kasu asemel hoopis kahjumit ei teeni.

Kui meie puidutööstus suudaks ümber profileeruda kvaliteetsest puidust lõpptoodetele, nagu puidust kokkupandavad ehitised, ehitusdetailid, mööbel jne, mida EMPL ka oma pressiteates tunnustavalt mainis, siis oleks võimalik saavutada praegusest oluliselt väiksema raiemahu juures sama eksporditulu või seda veelgi kasvatada, keskendudes pikema perspektiiviga ja laiapõhjalisemale metsandusele.

Kui me laseme metsadel vanemaks kasvada, siis väheneb sealt saadavas materjalis ka paberipuidu, suureneb aga palgi osakaal. Seda muidugi tingimusel, et kasvavate puude juuri valede metsamajandusvõtetega ei rikuta, levitades sellega juurepessu, ning et metsades lastakse üraskite vaenlastel rahulikult pesitseda ja olla.

Praeguse üleraiepoliitika asemel võiks puidusektor orienteeruda sadu ja tuhandeid kordi väärtust lisava kvaliteetpuidu kasvatamisele ja varumisele, orienteerumaks selliste tippturgude vajadustele, nagu seda on restaureerimise või muusikariistade tööstused, ning loomaks väärtusi, mis peavad vastu mitte ainult aastakümneid, vaid aastasadu, ning mille valmistamine loob nii uusi töökohti kui ka spetsialiseerumisvaldkondi

 
Üleraie süsinikuheide

On tunnustatav, et Eesti puidutööstuse juhid toonitavad avalikult püsivate puittoodete paremust väheväärtuslike ees nagu tselluloos ja puidugraanulid, rõhutades just selle sektori kasumlikkust ja keskkonnalast eesrindlikkust. EMPL-i tegevjuht Henrik Välja seondab puitmaterjalide kasutamist otsesõnu kliimamuutuste vastase võitlusega, väites, et “eelistades puitu fossiilsetest materjalidest valmistatud toodetele, on võimalik ulatuslikult vähendada ehitussektori süsinikuheidet”.

Tegelikkuses oleneb väga palju siiski sellest, millisel viisil ja kui kliimasõbralikult puittoodeteks minev mets on varundatud. Kui me vaatame uuesti Keskkonnaministeeriumi tagasi lükatud metsanduse arengukava 2030 mõjuhinnangut, siis võime sealt leida järgmised read:

“Hindajate arvates suureneb kasvava raiemahuga süsinikuheite määr ja väheneb metsa süsiniku sidumisvõime. Seda näitab ka aasta 2017, kui raiemaht tõusis üle 12 miljoni, siis vastavalt suurenes ka süsiniku heide ja kahanes metsa osatähtsus seotud süsiniku üldmahus. Sellest lähtuvalt hindasid eksperdid suurema raiemahu prognoosiga stsenaariume süsiniku heidet suurendavateks.”

Kuna Keskkonnaministeerium lükkas arengukavale tehtud mõjuhinnangu tagasi põhjendusega, et keskendutakse eelkõige ökoloogia- ja kliimavaldkonnale, siis paistab, et riigilt üha suurema raiemahu lubamist nõudev puidusektor eesotsas Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liiduga ei ole kliimaküsimusi endale tegelikult prioriteediks seadnud. Pigem paistab, nagu proovitaks puiduekspordi parema osa arvelt, milleks on püsivad kestvustooted, ekspordi halvemat osa ning sellega seonduvat üleraiepoliitikat kliima- ja keskkonnasõbralikumaks “pesta”, kui see tegelikult on.

Töökohtade vähenemine

EMPL-i tegevjuht Henrik Välja osutab puidusektori rollile suure tööandjana, rõhutades samas ka tööstuse kõrget automatiseerituse astet. Kuna töökohtade arv on metsatööstuses viimase kahekümne aastaga pea poole võrra vähenenud ning seda suuresti just üha suurema automatiseerimise kaasmõjuna, siis jääb puidusektori kui tööandja esiletoomisest mõneti kummaline mulje. Seda enam, et kõik märgid näitavad puidusektori poolt pakutavate töökohtade arvu kahanemisele ka tulevikus.

Eesti maksusüsteem soosib spetsiifiliselt ekspordile orienteeritud ning vähest tööjõudu nõudvaid ettevõtteid, samuti väheneb oluliselt raieküpse metsa tagavara. Est-Fori tselluloositehaski, mille ehitamist EMPL toetas ning millesarnast rajatist senini vajalikuks arenguks nimetab, oleks Eesti puidusektorile tervikuna tähendanud automatiseerimise kasvu raiutavate koguste töötlemisel ning seeläbi töökohtade arvu kahanemist.

Tehnoloogiate arengu ning kohaliku puiduressursi paratamatu vähenemise tõttu on metsasektor jõudmas olukorda, kus sarnaselt põlevkivi kaevandamisele tuleb metsa raiuda üksnes selleks, et vältida sotsiaalkatastroofi, mis teatud piirkondades tööpuuduse tõusu tõttu tekiks. Ja sarnaselt põlevkiviga varjutab ka üleraiele orienteeritud puidutööstuse tulevikku kataklüsmi vari, sest niisamuti, nagu muutuv kliimapoliitika on põlevkivitööstusele juba praegu sisuliselt kriipsu peale tõmmanud, nii lõppeb varem või hiljem ka üleraiest saadavate “hüvede” - nagu paisutatud ekspordist teenitav raha - kogunemine.

Olukorras, kus maailma elustikud on tohutu surve all ning iga päev sureb välja üha uusi liike ja väheneb ka meie metsaliikide arvukus, ei tasu kindlasti uhkust tunda selle üle, et me suudame aasta-aastalt järjest enam oma loodust vaesestada ja võrdleme end tööstusriikidega, selle asemel, et püüelda jätkusuutliku majandusega kultuurrahvaks, kes peab silmas märksa pikemat perspektiivi kui homne päev.

Riik, ühiskond ja ka puidusektor peavad keskenduma sellele, kuidas me suudame oma keskkonda hoida nii, et meid ei ootaks paarikümne aasta pärast ees keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide katastroofiks kuhjumine. Kindlad saame olla vaid selles, et nende lahendamine läheb maksma kordi rohkem, kui need selleks ajaks juba ammu tuulde lastud summad, mis me praegu oma ülepaisutatud ekspordiga teenime.