See lugu juhtus oma paarkümmend aastat tagasi, kui veel raudteel töötasin. Selles ametis tuli käia igal nelja või viie aasta järel arstlikus komisjonis, vastavalt inimese vanusest ja tema tervislikust seisundist. Arstid vaatavad teie tervise üle ja otsustavad siis, kas ikka olete sobiv sellel erialal töötama. Mäletan, et tavaliselt olen alati arstide poolt tunnistatud kõlblikuks raudteel töötama.

Ükskord juhtus aga mul selline lugu, et ei saanud arstlikust komisjonist läbi. Läksin tookord polikliinikusse täiesti rahulikult, ega osanud midagi karta. Tundsin end suurepäraselt. Käisin kõik vajalikud arstid läbi ja andsin kõik analüüsid, mis vaja. Jäi ainult lõppotsust oodata.

Istusin ilusasti järjekorras ja ootasin, millal mind sisse kutsutakse. Lõpuks sain ka viimase arsti juurde. Esimese asjana hakkas ta mu vererõhku uuesti mõõtma ja teatas, et see sobib küll. Ometi saatis ta mind vereproovi uuesti andma. Ajasin silmad suureks. Mulle rohkem selgitusi ei antud ja tuli uuesti minna vereproovi tegema.

Noh, ega see tilk verd ei tee mulle midagi ja nii mõeldes käisin ma ka seal veel kord ära. Ometi hakkas mingi kahtluseuss mul sees uuristama. Niisugust asja ei ole ju enne olnud, et tuleb kaks korda verd anda. Pidin nüüd oma analüüside vastust ilmatu aja ootama enne, kui arst mind uuesti ette võttis.

Ilma igasuguse sissejuhatuseta ütles arst mulle, et ei saa mind edasi tööle lubada, kuna mu veres on liiga vähe rauda. Küsisin, et mis nüüd siis saab, pidin ju kahe päeva pärast uuesti tööl olema. Arst ajas aga oma joru, mingit tööle minekut ei tule enne, kui veri korras on. Tahtsin siis omakorda teada, et kas ta kavatseb mind saata kosmosesse, et ma pean nii ideaalne olema ja ei tohi sedasi tööl käia. Tunnen ju end hästi ja kaebusi tervise kohta mul ei ole. Küsimise peale sai arst hoopis väga kurjaks ja tahtis omakorda teada, kus ma säärase nahaalsuse küll võtan, et tulen tema kui spetsialistiga vaidlema. Kas ma arvan, et tal teisi patsiente polegi? Ma pidavat ta aega raiskama ilmaasjata.

Mina aga tahtsin järjekindlalt teada, kuidas ma edasi pean tegutsema ja kuidas end ravima, et kõlbaks tööl käima. Sellele ei andnud tohtriproua mingit vastust. Suure vihaga kirjutas ta mulle uue vereproovi saatekirja. Käskis paari päeva pärast uuesti vereproovi anda ja kui siis on veri korras, võin tööle minna.

Hea seegi. Aga saadud pauk oli minu jaoks nii suur, et võttis silmad märjaks. Ma polnud siiani ühtegi tööluusi teinud ja kuidas siis nüüd võiks ma ilma igasuguse põhjuseta tööle minemata jätta. Seisin siis koridori akna juures, pea norus, ja pühkisin vaikselt omaette pisaraid. Teadsin ju väga hästi, et mu vere seisund ei parane niiviisi üleöö.

Vaatasin aknast välja ja pidasin iseendaga nõu, mida edasi teha. Järsku kuulsin, kuidas keegi küsis mu selja taga, et mis mul juhtus. Seal oli üks neist tohtritest, kelle juures ma olin just enne vastuvõtul käinud. Olin nii liigutatud, et ma ka kellelegi korda lähen. Rääkisin vist ühe hingetõmbega kogu oma loo ära ja lisasin, et ei tea, mis nüüd teha.

See arst ütles kuidagi imelikult muiates, et ta teab ja oskab mind aidata. Ajasin jälle silmad suureks, aga millegipärast ei andnud see muie tema näol mulle rahu. See ei tekitanud üldse usaldust.

Lasin sel tohtrihärral siis rääkida. Ta käskis mul rahulikult koju minna ja mõnest teele jäävast toidupoest läbi astuda ning osta sealt punast veini. Seejärel soovitas teha romantiline õhtusöök koos kallimaga ja homme pidavat veri jälle normis olema.

Selline jutt tundus nii imelik. Ma ei olnud midagi säärast ühegi arsti käest varem kuulnud. Kuidas nii, et tohter propageerib veini joomist?

Arvasin, et see arst tögab mind ja naerab mu hädade üle. Kui ma enne olin ainult silmanurgast pisaraid pühkinud, siis nüüd puhkesin ma lahinal nutma ja tormasin minema. Sisistasin veel üle õla sellele arstile läbi pisarate, et ei ole ilus niiviisi teiste õnnetuse üle naerda. Läksin koju pool teed jalgsi ja üritasin end maha rahustada.

Trolli peale istusin alles siis, kui nutust olin võitu saanud. Kodus rääkisin oma õnnetusest tütrele. Ka tema muigas naljakalt, kui oli kogu loo ära kuulanud.

Küsis ainult, et kus kohas ma siiani olen elanud. Tegi mulle selgeks, et punane vein parandab tõesti vereloomet. Ja miks ma seda arsti juttu ei võta kui komplimenti? Kas ma siis tõesti tahaksin, et see tohter mind üksi veini jooma oleks saatnud, või ootasin, et ta pakuks mulle oma seltskonda?

Pärast niisugust ehmatust ei tulnud mulle need asjad pähegi. Järsku oli mul kole piinlik. Kartsin, et arst tögas mind, aga olin hoopis ise end rumalasse olukorda pannud. Aga õhtul käisime ikkagi tütrega poes ja ostsime pudeli punast veini. See sai õhtusöögi juurde ärajoodud ja mu tütar oli siis juba täisealine.

Mäletan, kuidas tütrega sai veel selle seiga üle naerdud. Kas oli see nüüd veini mõju või hakkas mul fantaasia tööle.  Ettekujutus sellest, kuidas ma hommikul polikliinikus pean seletama oma vereproovi head seisundit samale arstile, kes keeldus mind tööle lubamast, tundus olema nii koomiline.

Tahtsin siiralt kuulda, kuidas arst ütleb, et teie veinis enam verd ei leidunud. Hommikul polikliinikusse minnes kartsin ma aga kõige rohkem seda, et satun kokku jälle tolle tohtriga, kes käskis mul veini juua. Piinlik oli ju.

Õnneks ma teda ei näinud. Tööle lubati mind ka ilma pikema jututa. Minult õnneks midagi ei päritud.

Eks arstid ka ise taipasid, millega ma end ravinud olin. Ega nad rumalad polnud. Sain sealt kähku tulema ja enam hiljem pole mul selliseid sekeldusi vereanalüüsiga olnud. Olin kuni raudteel töötamise aja lõpuni arstide meelest kõlbulik töötama..

Seda lugu olen ma paljudele rääkinud. Tuleb välja, et see polegi uudis teistele. Ka kõik mu tuttavad ja töökaaslased on nii end turgutanud enne arstlikku komisjoni punase veiniga, kui on mingi kahtlus tekkinud. Aga mina seda varem küll ei teadnud. Seepärast arvasingi, et too tohter, kes mulle nõu andis, hoopis naeris mu üle. Mina pean siiski õigeks, et see ei ole mingi ravi, vaid ainult halva olukorra edasilükkamine.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta