Esimest korda kuulsin ja nägin seda rähni veidrust umbes kolmkümmend aastat tagasi.

Tulin hommikul töölt. Kell võis olla kuskil kuue ümber. Keegi ei liikunud veel Lillekülas. Pikk ja sirge Tedre tänav oli inimtühi. Äkki kuulsin, keegi taob plekki nagu trummi. Mõtlesin, et kas mõni segane on hullarist vabanenud. Kes siis nii vara hommikul nõnda kolgib? Lähemale jõudes, nägin rahurikkujat ka. See oli kõige tavalisem kirju rähn. Ju ta üritas nii oma liigikaaslastele muljet avaldada. Istus uhkelt tänavavalgusti plekist kupli peal ja trummeldas seda. Kuidas suhtusid sellese teised rähnid, jäi mulle tookord mõistatuseks.

Minule oli see vaatepilt elamuseks. Arvasin tollal, et sattusin nägema midagi erakordset. Selle aasta mai alguses olin Vasalemma jaamas tunnistajaks samale vaatepildile. Seisin platvormil ja kuulsin, kuidas Keila pool keegi metalli taob. Rongini oli veel palju aega ja ma otsustasin vaatama minna. Rähn istus lambikuplil ja tagus seda innukalt. Kui ta vaikis, trummeldas teine rähn metsast vastu. Ju see konkurentide omavaheline suhtlus, mõtlesin. Kes tugevamalt taob, see on kangem. Rähn

 

Tahtsin seda lindu pildile saada ja klõpsutasin fotokaga. Ju ma selle tegevusega häirisin lindu, sest ta lendas kontaktvõrgu kinnitusraamile ja peksis tükk aega hoopis seda. Mina olin oma pildid kätte saanud, tulin tagasi platvormile, läksin rongi peale ja sõitsin koju.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!