Suurel Kõrvemaal kõndisime kolm suurt meest - Toomas, Ants ja mina. Üks meist tahtis väga näha hundijälgi, teine kuulata tedremängu ja kolmas kogeda mõlemat.

Kui pool päevamatka kõnnitud oli, said meie soovid täidetud. Suured mehed ajasid suurte meeste juttu, sedasamust, mis neid omast arust veelgi suuremaks tegi.

See talvelõppu tähistav laupäev oli möödunud ilma naeruta, sest meie poolt läbitav ürgne maastik ei tekitanud kelleski naerutuju. See viimases lumes sumpamine oli paras jõuproov, mis pani meie linnas alanud sõpruse proovile.

Nüüd olime tagasiteel ja sõprus kolme mehe vahel oli endiselt alles. Enne ühelt lagendikult metsa keeramist ja üle kraavi hüppamist hakkas eemalt paistma punakaspruun kogu. See oli rebane.

Kolme mehe rõõmuks suundus ta piki kraavikallast meie poole ja peagi järgnes talle teinegi. "Jooksuaeg on ju käes," nentisid kolm sõpra ja jäid liikumatult ootele.

Rebasepaar oli justkui pulmast tulnud. Muu maailm ei läinud neile korda. Nii nad lähenesid kolmele naeruta mehele.

Kui sajast meetrist meie vahel oli järgi jäänud vaid kolmkümmend, lõikas Kõrvemaa vaikust minu vali naer. Üllatunud rebasepaar keeras üle kraavi metsa ja naer jäi üksinda kõlama.

Miks inimene suurest erutusest naerab, seda me aimame või teame. Sellele vaatamata vaatasid minu kaks sõpra mulle küsivalt otsa ja vastuseks oli vaikus peale naeru.

See vaikus algas 1993. aasta märtsikuust ja kestab siiamaani. Seda just siis, kui jutt sellele matkale läheb ja pulmitavast rebasepaarist juttu tuleb. Naer teeb sageli inimese suuremaks. Kas ta tookord ka minuga seda tegi, see jäägu hea lugeja ära arvata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta