Riigikohus tegi 21. septembril 2011. a otsuse, milles leidis, et ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist on võimalik vaidlustada sõltumata lõplikust haldusaktist. Põhjuseks on, et tegemist on detailplaneeringu kehtestamiseks vajaliku nõusolekuga, ilma milleta ei ole kohalikul omavalitsusüksusel võimalik ehituskeeluvööndit vähendavat planeeringut kehtestada.

Juhtumi asjaolud

AS Raju esitas 5. mail 2008. a kaebuse Keskkonnaministeeriumi vastu seoses keskkonnaministri poolt ehituskeeluvööndi piiride vähendamise taotluse lahendamise viivitusega.

Sauga Vallavolikogu 15. detsembri 2006. a otsusega oli vastu võetud detailplaneering, mille eesmärgiks oli Sindi paisule kalapääsu ja hüdroelektrijaama väljaehitamine AS Raju poolt. Kinnistu paiknes Pärnu jõe ja Suuroja ehituskeeluvööndis, mistõttu Sauga Vallavalitsus esitas looduskaitseseaduse § 40 lg 3 (taotluse esitamisel ajal kehtinud redaktsioonis) alusel keskkonnaministrile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

28. juunil 2007. a leidis Keskkonnaministeerium, et taotlust pole võimalik lahendada, kuni on käimas kohtuvaidlus AS-le Raju väljastatud vee erikasutamisloa üle. Teist korda esitas Sauga Vallavalitsus ministrile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks 3. detsembril 2007. a. Keskkonnaminister palus vallavalitsusel esitada täiendavalt otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamise või algatamata jätmise kohta, samuti muud informatsiooni planeeringualale kavandatavate ehitiste kohta ning kaalutlusi selle kohta, miks on väljapakutud planeeringulahendus parim.

Vallavalitsuse esitatud seisukohtadega tutvumise järel leidis minister, et Sauga Vallavalitsus ei ole täitnud kohustust selgitada detailplaneeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju olulisust ja kaaluda KSH algatamise vajadust. Seetõttu jättis minister ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamata.

AS Raju pöörduski seejärel kohtusse, väites, et minister on ebaseaduslikult otsusega viivitanud.

Õiguslikud probleemid ja põhjendused

Riigikohtu halduskolleegium märkis otsuses, et kuigi kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine eeldab Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009. a keskkonnaministri) nõusolekut, siis piiride vähendamine on formaalselt kohaliku omavalitsuse (KOV) pädevuses ning otsustatakse koos vastava ala detailplaneeringu kehtestamisega.

Ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamise korral Keskkonnaameti või keskkonnaministri poolt ei ole KOV üksusel võimalik vastavat planeeringut kehtestada.

Kohus märkis ka, et KOV-l puuduvad asjas efektiivsed õiguslikud vahendid menetluse kiirendamiseks (võimalus pöörduda kohtusse või lugeda nõusolek antuks n-ö vaikimisi). Kohus rõhutas, et õiguslikult määratletud tähtaja puudumisel tuleks selliste taotluste lahendamise menetlus läbi viia mõistliku aja jooksul.

Kolleegium pööras tähelepanu asjaolule, et Sauga Vallavalitsuse poolt keskkonnaministri esitatud nõude korduval täitmata jätmisel tuli küsimus ministril otsustada ehituskeeluvööndi vähendamine olemasoleva informatsiooni ja dokumentide alusel. Kuna minister nõusoleku andmise üle ei otsustanud, oli tema tegevusetus õigusvastane. Kohus leidis, et asjas on rikutud AS Raju õigust asja menetlemisele mõistliku aja jooksul, kuna ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse läbivaatamise kestus mõjutab otseselt ka planeerimismenetluse ajalist kulgu.

Riigikohtu halduskolleegium ei olnud otsuse osas aga üksmeelne – riigikohtunik Indrek Koolmeister jäi lahendi osas eriarvamusele, leides et ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekut tuleks käsitada (eel-)haldusaktina.

Mõju edasisele praktikale

KÕKi hinnangul on kohtuotsus olulise tähendusega, kuna lisaks haldusakti andmise eelduseks olevate menetlustoimingute vaidlustamise võimalusele tunnustatakse lahendi kohaselt ka võimalust menetlustoimingute sooritamisega viivitamist kohtulikult vaidlustada.

Teiseks huvitavaks arenguks on, et Riigikohtu hinnangul on õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul niivõrd oluliseks õiguseks, et nõusolek tuleb anda ka juhul, kui haldusorgani valduses ei ole kõiki andmeid, mille kogumist tema poolt vajalikuks on peetud.

Seega eelistas Riigikohus antud juhul menetluse mõistliku aja jooksul läbiviimise põhimõtet uurimisprintsiibile. KÕKi hinnangul on tegemist siiski vaid konkreetse asja asjaoludest tingitud järeldustega ning sellest ei tohiks kujundada üldist põhimõtet edasises praktikas.


Vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-5-11
Vt ka I. Koolmeistri eriarvamust asjas nr 3-3-1-5-11