Riigikohus rahuldas täna Varbla vallaelaniku kaebuse ning tühistas Tamba tuulegeneraatorite ehitus- ja kasutusload, kuna planeeringu elluviimise käigus püstitati oluliselt kõrgemad tuulikud kui detailplaneeringus ette nähtud. Samas on kõrguse piirangul naabrite õigusi kaitsev toime, mille järgimine on ehitusloa andmisel üks esmastest põhinõuetest.

  • Majandus
  • 11. oktoober 2016
  • Pildistas Janek Jõgisaar, Bioneer.ee

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et tuulikutüübi muutmine iseenesest ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi. Praegusel juhul muudeti aga lisaks tuulikutüübile ka mitmeid ehitise parameetreid, sh tuulikute kõrgust. Nii on detailplaneeringus lubatud 85 m asemel lubatud ehituslubades ehitada 149,5 m kõrgused tuulikud.

Seaduse kohaselt tuleb ehitus- ja kasutuslubade andmisse kaasata igaüks, kelle puhul on võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kõnealusel juhul seda aga ei tehtud. Lubatud kõrgusepiirangut aga ületati oluliselt ja ilmselgelt. Lisaks ei kaalunud vald võimalust jätta kasutusload ehituslubade puuduste ja tuulikute mõjude tõttu andmata.

Kõnealused rikkumised on kolleegiumi hinnangul piisavad, et tunnistada tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload formaalselt ja materiaalselt õigusvastasteks.

On selge, et kasutuslubade tühistamine selles kohtuasjas toob kaasa ettevõtlusvabaduse (PS § 31) olulise riive, sest kehtivaid ehituslubasid usaldades on tehtud märkimisväärne investeering, tuulikud on püstitatud ja need töötavad.

Eelnevat arvestades peab kolleegium oluliseks rõhutada, et vallal on õigus ja kohustus uuesti kaaluda kasutuslubade andmist, järgides kõiki kehtivaid õigusnorme. Seejuures on võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda ka ajutised kasutusload. See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. Samuti võib vastandlike õiguste ja huvide vahel kohase tasakaalu saavutamiseks n-ö lõplikes kasutuslubades kehtestada ka kõrvaltingimusi.

OTSUS 3-3-1-15-16

Vt ka Riigikohtu 8.08.2016 otsust nr 3-3-1-88-15