Jäätmereformi rakendumisega seotud hinnamuutuste ümber on levinud vastuolulised sõnumid, mis on tekitanud segadust nii kohalike omavalitsuste kui ka elanike seas. Eesti Ringmajandusettevõtete Liit peab vajalikuks selgitada jäätmekäitluse kulude kujunemise loogikat ning tuua arutelusse faktipõhine vaade.

“Kliimaministeeriumi väited, justkui võiksid jäätmekäitlejad küsida põhjendamatult kõrget hinda, vajavad selgitust ja faktipõhist vaadet. Et kohalikud omavalitsused saaksid teha kaalutletud ja tulemuslikud otsused, selgitame allolevas pöördumises peamisi muudatusi ning nende otsest mõju jäätmekäitluse kuludele,” sõnas Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann. 

Jäätmekäitluse hinnamuutused on teadlikud riiklikud poliitikameetmed, mille eesmärk on muuta ladestamine ja põletamine kulukamaks ning suunata jäätmeid enam ringlusesse. Seega on alates 1. juulist 2026 jõustuvad saastetasu ja põletustasu muudatused otsesed ja vältimatud kulutegurid, mille mõju kandub paratamatult jäätmekäitluse hindadesse.

Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu omavalitsustele saadetud selgituskiri täismahus: 

Head kohalike omavalitsuste juhid

Viimastel päevadel on avalikkuses käsitletud jäätmereformi rakendumisega seotud hinnamuutusi, samuti on Kliimaministeerium pöördunud kohalike omavalitsuste poole soovitustega jäätmeveo teenustasude kujundamise osas, sh rõhutades vajadust hinnatõusu taotlusi hoolikalt hinnata ning kaaluda uute hangete korraldamist.

Turul tegutsevaid ettevõtteid esindav Eesti Ringmajandusettevõtete Liit soovib lisada arutellu faktipõhise vaate. Et kohalikud omavalitsused saaksid teha kaalutletud ja tulemuslikud otsused, selgitame allolevas pöördumises peamisi muudatusi ning nende otsest mõju jäätmekäitluse kuludele.

Alates 1. juulist 2026 jõustuvad jäätmekäitluses olulised muudatused: tavajäätmete ladestamise saastetasu tõuseb 90 euroni tonni kohta (varasemalt 30 eurolt), segaolmejäätmete põletamisel rakendub 60-eurone tonnihind ning sortimisjäägile, sh pakendijäätmete ja biolagunevate jäätmete käitlemisel tekkivale sortimisjäägile (võõrised, mis võetakse sorditud jäätmetes välja), kehtestatakse 40-eurone põletustasu. Tegemist on teadlike riiklike poliitikameetmetega, mille eesmärk on muuta ladestamine ja põletamine kulukamaks ning suunata jäätmeid enam ringlusesse. 

Saastetasu ja põletustasu rakendumise osas tekkis kinnitus seaduse vastuvõtmisel 09.12.2025. Enne seda kuupäeva sõlmitud hankelepingute puhul on tasude tõus lepingu muutmise alusena põhjendatud, hilisemate lepingute puhul pidid osapooled sellega lepingu sõlmimisel juba arvestama.

Kuna need tasud lisanduvad vahetult jäätmekäitluse kulubaasile, avaldub nende mõju hindades kohe ning vältimatult – sõltumata sellest, kas tegemist on segaolme- või liigiti kogutud jäätmete käitlemisega. Seda mõju võib võrrelda käibemaksu tõusuga: kui riik tõstab maksu, kajastub see paratamatult teenuse lõpphinnas, kuna ettevõtjal puudub võimalus seda kulu enda kanda võtta.

Kliimaministeerium on oma varasemates selgitustes rõhutanud, et jäätmereformi eesmärk on suunata elanikke rohkem jäätmeid liigiti koguma, et suurendada materjalide ringlussevõttu. Selle eesmärgi saavutamisel on ministeeriumi sõnumites olnud seni oluline roll ka hinna argumendil: rõhutatud on, et mida paremini toimub liigiti kogumine, seda väiksemaks peaks kujunema jäätmekäitluse kulu jäätmetekitaja jaoks. Jäätmereformi üks toimemehhanisme on olnud algusest peale muuta jäätmete käitlemise hinnastamine selliseks, mis suunab eelistama liigiti kogumist ja ringlussevõttu. Teisisõnu: jäätmereformi edukuse eelduseks on olnud teadlik hinnatõus ja ka kommunikatsiooni osa, et see, kes liigiti ei kogu, tunneb seda oma kuludes. 

Hiljutises pöördumises kohalike omavalitsuste poole on ministeerium rõhutanud vajadust hinnatõusu taotlusi kriitiliselt hinnata ning mitte nõustuda “põhjendamatu” hinnamuutustega. 

Selline lähenemine vähendab hinnaargumendi rolli jäätmekäitluse süsteemis: kui hinnamuutus ei jõua jäätmetekitajani või selle mõju püütakse piirata, väheneb ka majanduslik motivatsioon inimesel käitumist muuta. Ilma selge ja tajutava hinnavaheta on vähetõenäoline, et liigiti kogumine paraneb soovitud tempos.

Ettevõtted ei saa võtta enda kanda riigi poolt kehtestatud makse ega tasusid. Jäätmekäitluses kehtib jätkuvalt saastaja maksab põhimõte ja riigi poolt kehtestatud maksud ja tasud kannab ettevõtja teenust osutades edasi kliendile. Jäätmekäitlusettevõtte vaates võib hinnatõusust keeldumine viia olukorrani, kus teenuse jätkusuutlik osutamine ei ole enam võimalik ja see viib olukorrani, kus jäätmekäitlejad ei ole võimelised senistel tingimustel teenust osutama ja peavad hakkama lepingud üles ütlema.

See omakorda tähendab, et kohalikud omavalitsused peavad kiirkorras uued hanked korraldama. Hankeprotsess võtab aega ja vahepealne segadus ei tule kuidagi kasuks jäätmereformiga plaanitud eesmärgi – saada rohkem materjale ringlusesse – täitmisele. Uute hangete korraldamine on kindlasti võimalik, kuid see ei muuda kulude aluseks olevaid tegureid. Ka uutes hangetes peavad vedajad ja käitlejad arvestama kehtivate saastetasudega ning need kajastuvad paratamatult pakutavates hindades. Miski ei takista kohalikel omavalitsustel, kus pakendijäätmete kogumine ei ole veel korraldatud jäätmeveo osa, korraldamast vastavat hanget ning looma seeläbi võimalust anda pakendijäätmeid üle 50 sendi eest tühjenduskorra kohta.

Nendes omavalitsustes, kus pakendijäätmete kogumine on juba korraldatud jäätmeveo süsteemi integreeritud, on elanikel ka täna võimalik tellida endale pakendikonteiner ning anda jäätmed üle soodsalt ja mugavalt.
Kuigi pakendijäätmete kogumisel on seatud eesmärgiks piirata jäätmevaldaja kulu 50 sendiga tühjenduse kohta, ei kao sellega süsteemi tegelikud kulud. 50-sendine hinnapiir ei kajasta tegelikke kogumis- ja veokulusid – hinnanguliselt on ühe konteineri tühjenduse hind keskmiselt 2-3 eurot.

Ministeeriumi käsitluse kohaselt katavad ülejäänud kulud tootjavastutusorganisatsioonid, teisisõnu tootjad. See tähendab, et kulud kanduvad edasi toodete hindadesse ning jõuavad lõpuks ikkagi tarbijani. Samal ajal tuleb arvestada, et ka liigiti kogutud pakendijäätmete käitlemine ei ole kuluvaba: sortimisel tekib paratamatult jääk, mis suunatakse põletusse ning sellele rakendub 40 euro suurune tasu tonni kohta. Seega mõjutavad uued tasud lisaks segaolmejäätmetele ka liigiti kogutud jäätmete käitluskulusid. Nii Eesti Ringmajandusettevõtete Liit kui ka Toiduliit juhtisid juba jäätmereformi ettevalmistamise käigus tähelepanu, et selline kulustruktuur toob paratamatult kaasa hinnamõju, sõltumata sellest, kuidas see tarbijani jõuab. 

Peame oluliseks, et jäätmereformi eesmärgid – suurendada ringlussevõttu ja suunata jäätmeid enam liigiti koguma – oleksid saavutatavad ka praktikas. Selle eelduseks on läbipaistev arusaam nii õiguslikest muudatustest kui ka nende tegelikust mõjust kuludele, teenuse korraldusele ja turuosaliste võimekusele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta