Lahe kevad jõudis ise justkui pärale. Seal olid ka kaks lahedat meest, kellest üks oli Mauri Rautkari, põhjanaabrist loodusemees nagu minagi lahedal maal.
- Marek Vahula lood
- 8. jaanuar 2022
Meie ühisest sõbrast ehk Lahemaa rahvuspargi direktori Arne Kaasiku suvemajas Mustojal saime ulualust ja kaks kevadist päeva olidki meie päralt.
Lahe maa oli meile mõlemile juba tuttav ja suundusime tükike maad ida poole ning Sillamäel vaatasime Eesti viimast Leninit ja rohekassinise veega radioaktiivset järve.
See tehisjärveke oli osaliselt tühjaks lastud ja ma läksin paljajalu kuivanud mudakoorikule, kus ühe jalaga läbi vajusin. Puhtas merevees pesin jala puhtaks ja hingega tegime ühiselt sedasama ning sellega oligi nagu üks poole sajandi pikkune aeg ümber saanud.
Kolajate ja otsijatega juhtub sageli pea, et kõike ja ka lahedat. Minu väike äpardus viis mõtted kogu Eesti rahvast pool sajandit tabanud ebaõnne peale ja lõpuks tabas see mindki, mis siis, et õnnetu aeg juba ümber saanud oli.
Sillamäe, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
