Bioneeri vabatahtlik Terje Homutov kirjutab Kreeka meditsiiniasutustest ja sealsest suhtumisest patsientidesse.

Kasvasin üles Kuressaares. Elupõlise allergikuna on mul tulnud väisata mitmeid arste erinevates Eesti linnades, kes erisuguseid ravivõtteid kasutades üritasid mu suhteliselt jubedale allergiale leevendust leida. Mäletan, kui emaga Tartus käisime, oli emal kaasas lõhnav Saarema leib, mis sellel ajal oli midagi erilist. Mäletan, kuidas leib kibekähku arsti kotti rändas ja kuidas tudengid mind uurisid.

Elu on veerenud omasoodu ja hallikate Läänemere lainete asemel käin nüüd kuulamas Vahemere müha. Öeldakse, et Roomasse sattudes, käitu roomlasena. Seekord kirjutan Kreeka meditsiinist läbi iskliku kogemuse. Üritan mõista ja „roomlasena” käituda.

Minu esimene kokkupuude Kreeka meditsiiniga oli kõike muud kui meeldiv. Olin just oma vabatahtlikku teenistust alustanud ja ajasin pabereid viisa saamiseks. Eesti tol ajal veel Euroopa Liitu ei kuulunud ja Kreekasse üle 90-päevase kestvusega viisast ei antud, seda tuli kohapeal taotlema hakata. Kõlab lihtsalt, eks ole! Koos oma mentoriga seadsin sammud haiglasse, et vajalikud protseduurid sooritada. Esimene katse ebaõnnestus, haiglas oli arstide-õdede streik ja meid saadeti tagasi. Pidin pikali kukkuma, mis mõttes streik, mis siis haigetest saab?

Teisel katsel pääsesime haigla uksest sisse ja mu mentor hakkas vastuvõtus istuva tädikesega rääkima. Mingi hetk tõdesin, et mulle vahitakse otsa ja karjutakse kreeka keeles. Hiljem sain teada, et tädike oli mult lihtsalt küsinud, miks ma kreeka keelt ei räägi. Esimene tutvus kreekamaise meditsiiniga oligi tehtud! Analüüsid olid korras, mu viisat pikendati ning aegamööda mõistsin, et kõiksugu streigid ja karjuv kõneviis on Kreekas igapäevaste toimingute lahutamatu osa.

Kolm tilka verd

Mäletan, kui TTÜ esmakursuslasena doonoripäeval käisin ja meile räägiti vere andmise vajalikkusest ning kasulikkusest. Läksin minagi. Hiljem sai seda kahetsetud, sest pärast vere loovutamist hakkas mul paha ja käe sisekülg oli nädal aega potisinine. Verd võtnud õde kommenteeris, et nõel läks veeni natuke valesti. Hiljem ma verd andmas pole käinud, vahel mõtlen selle peale, aga mälestus minestamisest ja sinisest käest ei taha kuidagi tuhmuda.

Kreekas on vere andmisega väheke teised lood. Kuna vabatahtlikkuse alusel ei ole võimalik 11-miljonilise rahvaarvuga riiki piisava verekogusega varustada, siis on sisse seatud teistmoodi toimiv süsteem.

Enne raskemat operatsiooni on kohustuslik, et keegi opereeritava nimel verd annaks. Mida raskem operatsioon, seda rohkem tuleb verd anda. See, kas operatsiooni käigus lisaverd vajatakse, ei lähe arvesse. Kui sama haige peaks uut operatsiooni vajama, siis nõutakse verd uuesti.

Vere andmist aktsepteerivad erinevad haiglad erinevalt, tavaliselt võib minna kas siis enne operatsiooni või vahetult pärast. Mõnedes asutustes on kasutusel ähvardustel põhinev süsteem, mis toimib väitel, et kui verd ei anta, siis operatsiooni ei toimu. Ka meie sattusime sellise haigla küüsi.

Minu tulevane äi oli haiglas ja päev enne toimuvat operatsiooni anti teada, et haigla ootab verd. Kurat, oleks ka oma kolm tilka verd kergemini kätte saanud. Pärast seda, kui mu elukaaslasele said saatuslikuks Inglismaal elatud aastad, mis sattusid hullu lehma tõve ajajärku, otsustasin oma hirmu alla suruda ja verd andma minna. Mind praagiti välja vere madala hemoglobiini sisalduse tõttu. Käiku läks plaan B, kus verd tõttasid andma ülejäänud pereliikmed Lõuna-Kreekas. Nemad diskvalifitseeriti erinevatel põhjustel: madal hemoglobiin, väsimus ja vanus. Üritasime viie inimesega, aga tulemus oli null. Mittekõlblikeks doonoriteks tunnistatuna otsisime üles osakonna juhataja ja rääkisime talle oma murest. Õnneks oli tegemist arusaaja inimesega, kes ütles, et see on ennekuulmatu, et patsienti niiviisi ähvardatakse. Operatsioon saab toimuma ja meie peame leidma kellegi, kes tuleks lähipäevil patsiendi nimel verd andma.

Minu kujutluses kangastus pildike punasest telefonist, millel on peal silt kirjaga „Veri”. Telefon pläriseb kõrvulukustavalt. Valges kummikindas käsi sirutub toru järele. Vestlus on lakooniline: patsient X palatis 232 – korras. Telefonitoru laksatab hargile ja mõne minuti möödudes saab patsient head uudist kuulda. Ta võib nüüd kergemalt hingata: „Mind opereeritakse, halleluuja!“

Hiljem arutasime äiaga selle süsteemi ja muude mind imestama panevate asjaolude üle. Babis rääkis, et see süsteem toimib nii juba viimased 30 aastat. Haiglates on pidev verepuudus ja verd ostetakse sisse ka välismaalt. Vere andmise vajaduse otsustab kirurg ja väga keeruliste operatsioonide eel võidakse nõuda lausa viit doonorit. Ähvardamise teema on nn hall ala. Ametlikult ju keegi operatsiooni edasi ei lükka ja kiireloomulised operatsioonid toimuvad loodetavasti koheselt, aga jutte on igasuguseid. Psühholoogiline surve on tugev. Kreekas viibivaid välisriigi kodanikke katavad õnnetusjuhtumite korral nende kindlustused, millele kehtivad teised reeglid.

Rahaümbrikud ja eksklusiivsed õed

Kui juba haiglasse satud, siis ei saa kuidagi ei üle ega ümber märksõnadest „raha” ja „eksklusiivsed õed”.

Kreekas valitsevad kirjutamata seadused. Mõnedel arstidel on tavaks enne operatsiooni patsiendile teada anda, kui palju tema planeeritav operatsioon maksma läheb. Eile kuulsin ühe kuulsa südamekirurgi kohta, kelle tavaline taks on 6000 eurot. Patsiendi kurva tunnistuse peale, et tal seda raha kusagilt võtta pole, soovitati muige saatel maalapp maha müüa. Sünnitamise eest tuleb välja käia ligikaudu 3000 eurot. Räägime siin lisatasudest, mida maksavad riiklikes haiglates patsiendid, kellel on haigekassa olemas.

Küsisin Babiselt, et miks seda aktsepteeritakse ja mida kardetakse juhtuvat, kui mitte maksta? Arstidega tahetakse hoida häid suhteid ja kuna vanematel inimestel on suhteliselt tihti arstiabi vaja, siis rahaümbrikku andes tagatakse endale arsti huvi ka järgmisel korral. Kardetakse, et kui ümbrikku ei anna, siis järgmisel korral hoolitsetakse selle eest, kes andis. Üritasin rõhuda eetikale ja südametunnistusele, et kas ei ole siis arsti kohus kõiki patsiente võrdelt hästi kohelda? Levinud on arvamus, et kuna arstil on väike palk ja palju patsiente, siis loomulikult ei jõua ta kõigile võrdselt tähelepanu pöörata. Siin tulevadki mängu kingitused.

Kingituste tegemine on suhteliselt delikaatne teema. Ka mina olen arstile lilli ja šokolaadi viinud ning seda lihtsalt sellepärast, et ta on mulle aastaid väga hea arst olnud ja ma saan alati tema poole pöörduda. Võib-olla on see väikese koha sündroom, ma ei tea. Loomulikult ei saa lillede või Saarema leiva kinkimist võrrelda rahalise tasuga, aga inimestel on ikka tavaks teha kingitusi hea kohtlemise eest.

Viimasel ajal on arstide nn lisatasud koos muude maksupettustega avalikkuse ette tiritud ja on arste, kes keelduvad raha vastu võtmast. Vanem generatsioon peab aga selle pakkumist loomulikuks ja nii libisevad eurod ümbrikusse ja ümbrikud arstide ja anestesioloogide taskutesse.

Minu peas vasardab küsimus, et kes siis ikkagi on süüdi, kas patsiendid, kes raha pakuvad või arstid, kes selle vastu võtavad. Mis on saanud Hippokratese vandest või on sellele lisatud väike alapunkt: juhul, kui mulle maksad?

Kuna haiglates valitseb pidev personalipuudus, siis tavaline on see, et mõne perekonnaliikme haigestudes kolib sisse kogu suguvõsa. Külastustunnid on paigas, aga nendest kinnipidamine on iga haigla enda (või parajasti tööpostil oleva turvamehe) otsustada. Kalamatas (linnake Kreekas) toimus sugulaste-tuttavate paraad 24 tundi, sellele lisasid värvi mustlased, keda nende suure kogukonna tõttu haiglas pidevalt näha oli. Ateenas on kord veidi rangem. Tavaliselt lubatakse ööseks haige juurde üks saatja, kes võib soovi korral endale lahtikäiva voodi üürida.

Haiglates ja nende ümbruses käib vilgas äritegevus. Palatites äritsetakse pidžaamadega, sokkidega, telekat saab üürida, ühes haiglas käis hommikuti habemeajaja–juuksur, kes viie euro eest lõua puhtaks ajas ja väheke juukseid lõikas. Kui kõht tühjaks läheb, saab süüa tellida jne. Vajaduse korral saab haige endale palgata eksklusiivse õe. Nende tööpäeva pikkuseks on 6 tundi ja 40 minutit. Eksklusiivteenuse maksumus oleneb sellest, kas õde on abielus või mitte. Abielus õdede teenused on natuke kallimad, ligikaudu 78 eurot. Selle raha saab hiljem haigekassast tagasi taotleda (mitte küll kogu summa ulatuses) ja kompensatsiooni ulatus oleneb sellest, millisesse süsteemi sa kuulud. Kreekas ei ole ühtset haigekassa süsteemi. Paljude elukutsete esindajatel (nt riigiametnikud, pangatöölised, ajakirjanikud, meremehed, põllumehed jne) on oma kassa, mis katab erinevaid kulutusi erinevalt. Seda süsteemi asutakse kõigi muude kärbete kõrval üsna pea muutma.

Ütleme, et haigel pole kedagi, kes tema eest hoolitseks ja samuti pole raha, et eksklusiivset õde palgata, siis ei jää muud üle, kui oodata, millal järg ükskord temani jõuab ja see võtab aega. Arvan, et sugulaste pidev kohalolek on ka ennetav meetod, et midagi hullu ei juhtuks.

Ega ma ei ole siiani täpselt aru saanud, kuidas see süsteem toimib. Üks väljend, mis Kreekas elades on mulle armsaks saanud, kõlab järgmiselt: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Järgmine kord Rooma sattudes üritage mõista, miks roomlased just niimoodi käituvad.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta