Taastuvenergia on ressurss, mida kasutatakse järjepidevalt (nt päikeseenergia, tuuleenergia, maasoojusenergia või lainete energia) või mis taastub erinevate ökosüsteemide ainete ringluse käigus (nt biomassi energia – puit, energiavõsa, põhk jms), ilma et selle kogus inimtegevuse mõjul väheneks määral, mis ohustaks kohalikke ökosüsteeme. Loe taastuvate energiaallikate kohta Bioneerist!

Kehtiva elektrituruseaduse §57 alusel on taastuvad energiaallikad vesi, tuul, päike, laine, tõus-mõõn, maasoojus, prügilagaas, heitvee puhastamisel eralduv gaas, biogaas ja biomass.

Loe lisaks!


Hüdroenergia

Jõgede hüdroenergia (hüdrauliline energia ehk vee-energia) on mehaanilise energia liik, mis vabaneb vee vabal langemisel Maa raskusjõu mõjul. Hüdroenergiat muundatakse otse mehhaaniliseks energiaks näiteks veskites või elektrienergiaks hüdroelektrijaamades.

Hüdroenergia on Eestis üks kõige pikema ajalooga taastuvenergia elektritootmisviise. Eesti Entsüklopeedia andmetel avati Kundas hüdroelektrijaam juba 1893. aastal [1]. Kunda jõgi on jõgi, mille pikkuseks on 64 kilomeetrit ja languseks 90 meetrit, sellest Kunda mõisa ja mere vaheline langus on 38 meetrit. Sellest tulenevalt on jõe energiaressurss päris suur [2]

Kunda hüdroelektrijaam

Kunda hüdroelektrijaam

Foto: Kunda hüdroelektrijaam. Pildistas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee

Väikeseid veejõujaamu on maailmas rajatud juba sajandeid. Alguses kasutati vesirattaid mehaaniliste tööde tegemiseks, näiteks vilja jahvatamiseks. Esimene veeturbiin leiutati Prantsusmaal 1827. aastal. 19. sajandi lõpuks olid Euroopas peaaegu kõikide looduslike koskede asemel hüdrojõujaamad [3].

Kokkuleppeliselt liigitatakse hüdrojaamu vastavalt võimsusele järgmiselt: suured (vähemalt 1000 MW), keskmised (100 - 1000 MW), väikesed (5 - 100 MW), mini- (0,5 - 5 MW) ja mikrojaamad (all 0,5 MW). Kuigi Eesti kuulub äravoolu ja sademete hulga poolest suhteliselt veerikkasse piirkonda, ning jõgede ja ojade arv on üle 7000, on kahjuks enamik neist lühikesed ja väikese vooluhulgaga (v.a. Narva jõgi).

Tasase pinnareljeefi tõttu on ka jõgede keskmine kalle väike. Seetõttu võib öelda, et Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal on tagasihoidlik ning kõne alla tuleb vaid mini- ja mikrojaamade rajamine [4]. Oma rolli hüdroenergia arendamisel mängib ka kohalike huvigruppide vastuseis, mistõttu on arendustegevus jõgedel raskendatud.

2014. aastal ei liidetud Eestis juurde hüdroenergia tootmisvõimsusi. Tootmisvõimsus jäi 7,2 MW juurde. Elektritoodang jäi samuti sarnaseks 2013. aastataga, kui toodeti 26 GWh hüdroenergiat. 2014. aastal toodeti 26,7 GWh hüdroenergiat [1].

Hüdroelektrijaamades ei teki süsinikdioksiidi ega teisi keskkonnakahjulikke aineid. Väikehüdrojaamade kahjulik toime keskkonnale on õige projekteerimise ja disaini korral väga väike. Mikro- ja minihüdroelektrijaamad ühtlustavad jõe vooluhulka, parandavad veevahetust ja vee aeratsiooni, seega parandavad jõe sanitaarset seisundit.

Õige miinimumvooluhulga tagamine paisu taga kindlustab minimaalse mõju veeloomastikule, s.h vääriskalade migratsioonile rannikujõgedes. Väikesed paisjärvekesed suurendavad jõgede vastupanuvõimet põua- ja külmaperioodidel, mitmekesistavad maastikupilti ja avardavad puhkevõimalusi. Üle kahemeetrise sügavusega paisjärved ei jää suvel kuivaks ega külmu läbi talvel, tagades kaladele ja põhjaloomastikule elupaigad ka ekstreemtingimustel ning vältides ümbruskonna kaevude tühjaks jäämist põuaperioodidel.

Siiski, tuleb arvestada, et jõgi on terviklik süsteem, mille iga muutuse esilekutsumisega tuleb olla ettevaatlik. Hüdroelektrijaama ehitamisel tuleb tõkestada jõgi paisuga, mistõttu on hüdrojaamade puhul peamisteks keskkonnamõjudeks vooluvee takistamine ja paisutamisest tulenevad probleemid maakasutusega.

Veehoidlate mõju pole alati ühetähenduslik. Nende keskmiselt soojem ja hapnikuvaesem vesi võib vähendada hinnaliste külmaveelembeste kalaliikide (harjus, forell) arvukust, sobides hästi soojalembestele taimetoidulistele liikidele.

Veetaseme tõstmine võib põhjustada raskusi maaparanduses. Lisaks sellele tuleb kindlasti arvesse võtta kalade, eriti haruldaste liikide, liikumise takistamist nende kudemisaladele [4].

Kui veepaisutus asub sellisel veekogul, mis on kinnitatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana, on vajalik tagada kalade läbipääs paisust üles- kui ka allavoolu. Kalapääs aitab kaladel ületada tõkkeid, et jätkata teekonda tõkketagusel vooluveekogul. 

Eelmisel aastal valmis jõgede paisudel 27 uut kalapääsu. Tänu sellele saavad kalad vabalt liikuda oma looduslikele kude- ja kasvualadele, mis on vajalik kalade populatsiooni taastamiseks ja säilitamiseks.

Kalade liikumisteede avamine jõgedel jätkub ja käesoleval aastal valmib kavade järgi 35 uut kalapääsu, millest 28 asuvad looduskaitseliselt olulistel jõelõikudel. Kokku on Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel aastatel 2007-2013 kalateede rajamisega parandatud kalade rändetingimusi 52 paisul [5].

Saku kalapääs
Saku kalapääs. Pildistas Erik Pärn, KIK.

Utita kalapääs Võhandu jõel
Foto: Utita kalapääs Võhandu jõel, KIK.

Loe lisaks!

Tõusu-mõõna energia (loodete energia) on mehaanilise energia liik, mis vabaneb mere taseme muutumisel tõusu ja mõõna ajal. Tõusu-mõõna energia muundatakse elektrienergiaks loodeelektrijaamas.

Maailma esimene loodeelektrijaam avati 1966. aastal Prantsusmaal Bretagne’is Rance’i suudmelahes, kus tõusu ja mõõna kõrguste suurim vahe on kuni 13,5m ja vooluhulk kuni 18 000m³/s.

Läänemeremaades, sealhulgas Eestis välistab tõusu-mõõna energia kasutamise Läänemere suletus, mistõttu on tõusu ja mõõna ulatus väga väike. Tõusu-mõõna energia on kõige suurem lahtedes, mis avanevad otse ookeanile.

Tõusu-mõõna energia on ka üsna odav, aga selle kasutamine pidevaks elektrienergia saamiseks on keerukas tõusude ja mõõnade perioodilisuse tõttu (periood 12 tundi ja 25 min) [4].

Loe lisaks!

Laineenergia on mehaanilise energia liik, mis vabaneb mere taseme kõikumisel lainetuse tekkimisel. Selle energeetiliselt mõistliku energiahulga saamine on tehniliselt keeruline kuna laineenergiat tuleks koguda mere küllaltki suurelt pindalalt ja selle kasutamise võimalus on ajaliselt väga ebaühtlane.

Energeetikas laineenergia kasutamine olulist osa ei oma. Tavaliselt kasutatakse laineenergiat merel või väikesaartel olevate väikese võimsusega objektide varustamiseks koostöös elektriakumulaatoritega [4].

Loe lisaks!


Tuuleenergia

Tuuleenergia on mehaanilise energia liik, mis vabaneb õhu liikumisel. Tuuleenergia muundatakse mehaaniliseks energiaks näiteks tuuleveskites ja tuule jõul töötavates veepumpades. Elektrienergiaks muundavad tuulegeneraatorid. Tuul ei ole püsiv, seetõttu tuleb teda kasutada kombineeritult teiste energiaallikatega.

Tuuleenergia puudusteks loetakse müra tekitamist, lindude lennu segamist ja maastikupildi rikkumist. Müra vähendamiseks on tänapäeva tuulegeneraatorid projekteeritud võimalikult hästi reguleeritavaks. Samuti on proovitud disainida paremini looduskeskkonda sobivaid tuulikuid.

Tuuleenergiat on inimene rakendanud aastatuhandeid. Veel 20. sajandi alguses olid Eestis tuuleveskid väga levinud. Tuulegeneraatoreid hakati suuremas mahus tootma 1970. aastatel naftakriisi ajal, pärast seda on vastav tehnika kiiresti arenenud [4]

Tuuleveskid Tuulereisil
Foto: Kuressaare Veski kõrts. Pildistas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee.

Eesti esimene kaasaegne tuulegeneraator Hiiumaal, Tahkunas käivitati 1997. aastal. Tahkuna tuulegeneraatorit Gendvind 150 hakati rahva seas kutsuma Valgeks Ingliks [6]

Tuul on Eesti jaoks väga oluline taastuvenergia liik, mida energia tootmiseks kasutada. Seni on tuuleenergia tootmisesse taastuvenergia sektori siseselt investeeritud kõige rohkem vahendeid.

2014. aastal ületas tuulikute koguvõimsus Eestis 300 MW piiri. Aasta lõpuks oli töös 138 elektrituulikut kogu- võimsusega 302,7 MW. Tuuleenergia tootmisvõimsust lisandus aastaga 22,8 MW. Võrdluseks võib öelda, et näiteks 2013 aastal lisandus juurde 10,5 MW.

2014. aastal toodeti tuuleenergiast 576 GWh, mis on veidi üle 6% elektri kogutarbimisest. Tuuleenergia moodustas 2014. aastal 42% taastuvenergia kogutoodangust.

Elektrituruseaduses toetatavale tuuleenergiale seatud piir, 600 gigavatt-tundi kalendriaastas, jäi Eleringi andmetel 2014. aastal siiski saavutamata. Antud seadus seab piiri toetustele, mis makstakse tuuleenergiast toodetud elektrienergia eest. Teisisõnu - kuni ei ole toodetud 600 GWh, saavad toetust kõik. Kui see number aga ületatakse, ei saa keegi enam jooksval aastal toetust juurde.

Tuuleenergiast saadav tulu läheb ka kohalike kogukondade toetuseks. Tuuleenergia tootjad on loonud koostöös omavalitsustega ühendusi, mis saavad tuuleparkide toodangust kohaliku majanduse ja kultuuri edendamiseks 0,32 eurot/MWh toodetud tuuleelektri eest. Sellised mittetulundusühingud on loodud näiteks Aseris Ida-Virumaal ja Viru-Nigulas Lääne-Virumaal, samuti ka Noarootsis ja Hanilas Läänemaal.

Paldiski tuulepargi avamine
Foto: Paldiski elektrituulikud. Pildistas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee

2014. aastal eraldasid Eesti suurimad tuuleenergia tootjad Nelja Energia ja Eesti Energia kokku kohaliku elu toetavatesse mittetulundusühingutesse ligi 100 000 eurot. Selle raha eest on rajatud näiteks Aseri lasteaia piirdeaed ning Hara küla mänguväljak. Ka Hanila valla Pauluse koguduse kroonlühtrid, Virtsu sadama ujuvkai ja Kunda külaseltsi abihoone katus said remonditud tuuleenergiast laekunud rahade abil. Aseri kool soetas e-kooli süsteemi kasutamiseks vajalikud arvutid ja tarkvara. Toetatud investeeringute nimekirja mahtus 2014. aastal ligikaudu 30 kohalikul tasandil olulist projekti [1].

Taastuvenergia joonised
Allikas: Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Taastuvenergia aastaraamat 2014

2014. aastal liideti võrguga 22,8 MW tuulikuid:

  • kahe tuulikuga Tamba tuulepark (6 MW) Pärnu maakonnas;

  • nelja tuulikuga Mäli tuulepark (12 MW) Pärnu maakonnas;

  • Eleoni (3 MW) tuulik Sõrve sääres Saaremaal;

  • Aburi tuulik (1,8 MW) Lääne-Viru maakonnas [1].

Loe lisaks!


Päikeseenergia

Päikeseenergia on energia, mis on saadud päikesekiirguse energiast. Põhiliselt kasutatakse seda soojuse ja elektri tootmiseks.

Päikesekiirgus toob Maakera elusfääri keskeltläbi ligikaudu ühe kilovati (1 kW) võimsust ruutmeetrile ehk ühe megavati ruutkilomeetrile (1 MW/km2). Päikeseenergia vabaneb Päikesel toimuvate termotuumareaktsioonide tulemusel. Päikesekiirgus on puhtaim ja mõjusaim energiaallikas [4].

Kui tuuleenergia on Eestis siiani köitnud peamiselt suurinvestoreid, siis päikeseenergias domineerivad väiketootjad. Eestis on 2014. aasta lõpu seisuga üle 350 päikesepaneelide abil elektrit toot va väiketootja (enamik neist mikrotootjad), kes müüvad elektrit võrku ja saavad taastuvenergia tootmise eest toetust. Kui palju on neid, kes on hoonete katustele paigaldanud paneelid, aga pole sellest võrguettevõtjatele teada andnud, seda on keeruline hinnata.

Maailma üheks suurimaks päikseenergia tootjaks on Saksamaa, kus toodetakse umbes 50% maailma kogu päikseenergiast. Suures plaanis on Eesti ja Saksamaa päikseenergia tootlus aga sama. Eestis on päikese energiat küll vähem, ent seda kompenseerib madalam temperatuur, tänu millele on paneelide töö efektiivsem.

Eestis hakati päikeseenergia võimsuseid ulatuslikumalt installeerima alates 2012. aastast. 2014. aasta lõpuks oli võrguga ühendatud 3,19 MW päikeseenergia tootmisvõimsuseid. On olemas ka ettevõtteid, kes on paneelid paigaldanud hoonete katustele ja kes tarbivad 100% päikesest toodetud elektrist kohapeal ära. Sageli ei ole nad võrguettevõttele paneelide paigaldusest teada andud. Seetõttu hindab Eesti Taastuvenergia Koda, et päikeseenergia tootmisvõimsuseid on Eestis paigaldatud suurusjärgus 3,5 MW [1]

Päikesepaneel
Foto: Päikesepaneelid Keri saarel.

Päikeseenergia tuleneb päikesekiirgusest, saadav energia on sobilik sooja tarbevee või elektri tootmiseks, samuti õhksoojuspumpade ja maakütte puhul kombineeritud küttelahendusena. Soojusenergia tootmise puhul kasutatakse mõistet päikesekollektor (päikeseküte), elektrienergia tootmise puhul mõistet päikesepaneel.

Eesti tingimustes annab optimaalne kogus päikesekollektoreid märtsi lõpust oktoobri alguseni sooja vee tasuta ja talvisel perioodil olenevalt päikese aktiivsusest kuni 35% lisatoetust küttele [7]. Taastuvenergia joonised

Taastuvenergia joonised
Allikas: Elektrilevi ja Imatra, Taastuvenergia aastaraamat 2014

Loe lisaks!


Maasoojusenergia

Maasoojusenergia (geotermaalenergia ehk geotermiline energia) on maapõues peamiselt looduslike radioaktiivsete elementide lagunedes tekkiv ja aegade jooksul kivimitesse salvestunud soojusenergia [4].

Tegemist on soodsa ning taastuva energialiigiga, mis on arenenud riikides kõrgelt hinnatud ressurss (nt Rootsi, Island, Saksamaa jpt). Eestis on võimalik madalatemperatuurilist geotermaalenergiat rakendada juba ca 1 meetri sügavusel maapinnas, maasoojuspumpade abil. Kõrgetemperatuurilist geotermaalenergiat  rakendavad mitmed suurriigid edukalt soojusenergia ja elektri tootmiseks [8].

Võrreldes fossiilkütustega on maasoojusenergia kasutamise mõju keskkonnale väike aga jooksvad kulutused energia tootmisele ja transpordile on üsna kõrged, sest tarbimispiirkonnad jäävad tootmiskohtadest sageli kaugele [9].

Maasoojusenergiat saab rakendada igat tüüpi hoonetes alates eramutest kuni suurte kontori- ja tööstushooneteni. Maaküttesüsteemi töö püsikulud on üliväikesed ja kasutusaeg pikk. Kuigi maaküttesüsteemi tuleb pisut enam investeerida kui tavalistesse kütte- ja jahutusseadmetesse, on selle amortisatsiooniperiood tänu väikestele kasutuskuludele lühem.

Maasoojusenergiat saab energiaallikana rakendada kõik ühes lahenduses, kombineerides kiirguskütte- ja kiirgusjahutussüsteemi. Selline lahendus on efektiivsem ja kergemini paigaldatav kui kaks eraldi süsteemi kütmiseks ja jahutamiseks [10].

Uuri lisa!


Biokütus

Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav orgaaniline aine, mis organismide elutegevuse tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus. Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu.

Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, õled, hein, sõnnik. Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, puiduhake.

Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie, heinategu, roolõikamine, jne) kui kultiveerimisel (energiamets, energiaheina, õlitaimede jt põllumajanduslikul kasvatamisel).

Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud, seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris.

Energiamets (energiavõsa) on põõsastik, mille raiering on 3–10 aastat. Tavalisimad puud, mida kasvatatakse, on lepa-, paju- ja eukalüptiliigid.

Energiahein sarnaselt energiametsaga saab energiatoormena kasutada energiaheina, selle raiering on üks aasta. Energiaheina saadakse harilikult pilliroost ja laialehelisest hundinuiast.

Biomass (fotosünteesi energia) on soojusenergia, mis saadakse mingit tüüpi biomassi põletamisel. Biomassi alla liigitatakse igasugune taimestik, selle töötlemissaadused või jäätmed, mille niiskusesisaldus on pärast kasvuperioodi viidud põletamiseks sobivalt madalaks. Siia kuuluvad puiduhake ja puidujäätmed, saepuru, põõsastaimed, pilliroog, põhk ning mitte kauges minevikus looduses tekkinud orgaanilised ained [4].

Puiduhakke värvidemaailm. Pildistas Katrin Lipp, www.bioneer.ee.
Puiduhake. Pildistas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee.

2014. aastal oli biomass Eesti suurim taastuvenergia allikas elektri tootmises. Biomassist toodeti Eleringi andmetel 710 GWh elektrienergiat, mis moodustas 52% taastuvenergia toodangust. Võrreldes 2013. aastaga kui biomassist toodeti 564 GWh elektrienergiat, on kogus kasvanud 146  GWh võrra.

Eleringi  statistika  ei  hõlma  elektrijaamade  omatarvet, mis koostootmisjaamade puhul ulatub 10%-ni, seega biomassist toodetud kogu tegelik elektrienergia hulk on selle võrra suurem. Elektrijaamade omatarve puudutab eelkõige koostootmisjaamasid, mille kütusteks on hakkepuit, biogaas ning jäätmed. Tuulikutel ning hüdrojaamadel omatarve praktiliselt puudub. Seega moodustab Statistikaameti andmete põhjal koostootmisjaamade toodang suurema osakaalu taastuvenergiast kui Eleringi andmete põhjal ning tuuleenergia väiksema osakaalu taastuvenergiast toodetud elektrienergiast. Elektrienergia omatarve arvestus on oluline, sest  see võetakse arvesse EL taastuvenergia  kohustuse täitmisel [1].

Taastuvenergia joonised
Allikas: Elering, Taastuvenergia aastaraamat 2014

Loe lisaks!

Biogaas (käärimisgaas) on orgaanilise aine käärimisel tekkiv gaas. Koosneb umbes 2/3 metaanist ja 1/3 süsihappegaasist. Saadakse orgaanilise aine suure sisaldusega jäätmete kääritamisel kinnises anumas või ruumis. [4].

Aastatel 2007-2010 toimus biogaasi tootmine 71 % ulatuses prügilagaasist, 23 % ulatuses reoveesettest. Ülejäänud biogaas kääritati sealägast [11].

Biogaas on üks kõige paindlikumaid taastuvenergia liike. Biogaasi on võimalik saada loomuliku protsessi käigus soodest, rabadest ja prügilatest ning spetsiaalseid kääriteid kasutades sõnnikust, reoveest, rohtsest biomassist ja teistest biolagunevatest jäätmetest. Sellest saab kohapeal toota nii soojust kui ka elektrit, mida on võimalik suunata maagaasi torustikku ning kasutada transpordikütusena [1].

Biogaasi globaalse soojendamise efekt on 21 korda suurem kui süsihappegaasil, mistõttu on biogaasi utiliseerimine oluline kasvuhoonegaaside heite vähendamisel [4].

Biometaan on puhastatud biogaas, mis sisaldab 96-99% metaani ja on maagaasiga võrdse kütteväärtusega, olles kasutatav kõikjal, kus täna kasutatakse maagaasi. Eesti kohaliku biometaani potentsiaali on Eesti Biogaasi Assotsiatsioon hinnanud 380  mln normaalkuupmeetrini. Biometaani tootmisega ei ole Eestis veel alustatud.

2014. aastal investeeriti sektorisse hinnanguliselt 11 miljonit eurot. Enamus sellest rahast läks Estonian Cell’i uue reovee eeltöötluse ja biogaasi tootmiskompleksi käivitamisse. 2013. aastal investeeriti biogaasi sektorisse kaks miljonit eurot rohkem ehk 13 miljonit eurot.

2013. aastal oli biogaasi tootmisvõimsus Eestis 7,94 MW, see ar v kasvas 2014. aasta lõpuks 10,16 MWni. 2013. aas- tal toodeti biogaasist 32 GWh elektrienergiat, 2014. aastal oli vastav kogus juba 42,78 GWh [1].

Taastuvenergia joonised
Allikas: Eesti Biogaasi Assotsiatsioon, Taastuvenergia aastaraamat 2014

Loe lisaks!


Tuletame meelde, mis on energia? 

Energia on elusorganismide elutegevuse alus ja füüsikaline suurus, mis iseloomustab mingi objekti võimet teha tööd. Laiemas mõttes on energia kõigi füüsikaliste objektide (osakeste, kehade, väljade) liikumise üldine mõõt. Energia on kõikide protsesside liikumapanev jõud.

Energia avaldusvormid:

  • mehaaniline (potentsiaalne, kineetiline);
  • keemiline (keemiliste reaktsioonide energia);
  • soojuslik siseenergia (soojusenergia ehk soojus);
  • elektromagnetiline (elektrivälja-, magnetvälja, -kiirgusenergia);
  • tuumaenergia;
  • gravitatsioonienergia.

KÜSIME SPETSIALISTILT!

Kas taastuvenergia sektor on keskkonnahoidlikum kui näiteks põlevkivitööstus?

Rene Tammist, Eesti Taastuvenergia Koja juht: “Taastumine eeldab, et ressursse kasutatakse jätkusuutlikult ehk neid ei tarbita rohkemal määral kui juurde tekib. Selliselt on antud ressursse võimalik kasutada aastatuhandeid. Oluline ongi leida õige tasakaal ja kaaluda läbi mõjud keskkonnale ning inimestele. Turba näol ei ole tegu taastuvenergiaga.

Taastuvenergiat on võimalik kasutada elektrienergia tootmiseks, soojusenergia tootmiseks, mootorikütusteks ja võrguga ühendamata piirkondade energiateenusteks.

Taastuvenergeetika on vaieldamatult keskkonnasõbralikum kui fossiil- või tuumaenergia. Kui nüüd konkreetselt näiteks tuulikutest rääkida, siis kõik tuulikute tootjad teevad elutsükli analüüsi. See tähendab, et kogu tuuliku ehituseks, transpordiks, installeerimiseks, käitamiseks ja ka demonteerimiseks kuluv energia on arvesse võetud. Tuulik teenib kogu selle energia umbes kuue kuuga tagasi. Vaid pimedas ja ilma elektrita oleks keskkonnasõbralikum.”


Kasutatud kirjandus

1. Eesti Taastuvenergia Koda "Taastuvenergia aastaraamat 2014"
4. Bioneer.ee "Millised on taastuvad energiaallikad?" Liis Remmelg
9. Vikipeedia "Geotermaalenergia"