Eelmisel nädalal tutvusime Käsmu poolsaare tipus oleva vahva väikesaarega, millel nimeks Saartneem. Nüüd aga võtame Lahemaalt suuna hoopiski Hiiumaa läänerannikule, kus Paope looduskaitsealal asub umbes 16 ha suurune Külalaid. Pesitsevate lindude kaitsmise eesmärgil on saarel liikumiskeeld 1. aprillist 30. juunini, mil siin tegutsevad näiteks jõgitiir ja punajalg-tilder. Varemalt on Külalaidu kõige lähemal asuva küla tõttu ka Paope laiuks kutsutud.

Retk sellele põnevale väikesaarele õnnestus mul ette võtta käesoleva aasta juulikuus. Olin just aidanud viis päeva läbi viia ELF-i looduskaitsetalguid Saarnaki laiul ning kuna üritus lõppes reedesel päeval, siis otsustasin veel nädalavahetuseks Hiiumaale matkama jääda. Reede lõuna paiku läksin Heltermaa sadamast bussi peale, mis viis läbi Kärdla Paope külasse. Sealt asusin jalgsi teele Paope poolsaare tipus oleva Paope nina suunas, mis jäi bussipeatusest umbes 3-4 km kaugusele. Kuna ma varem sinnakanti sattunud polnud, siis uurisin teekonda kaardilt ning selgus, et Paope ninale suunduvad paralleelselt kaks teed.

Idapoolsem neist, mis on just nimelt õige tee, ei ulatu aga Heltermaa-Kärdla-Luidja maanteeni välja ning võib seetõttu jääda märkamata. Läänepoolse tee alguses on looduskaitseala infotahvel ja elektrikarjusega piiratud karjamaa koos avatava sissekäigukohaga. Just seal peakski rändaja elektrikarjuse avama ja enda järelt sulgema; minema karjamaale, kust kõndima veidi maanteega paralleelselt, kuni idapoolne teeots hakkab paistama ja seejärel võtma suuna maanteega risti mere poole. Mina aga kõndisin tookord hoopiski rõõmsalt mööda talude vahelt kulgevat läänepoolset teed kuni jõudsin kohani, kus eramajade krundid ja elektrikarjused olid igal pool ees ning enam edasi ei saanud. Kuna olin just tulnud talgutelt, olid mul kaasas suur seljakott koos küllaltki raske varustusega.

Väsimusest ja puhtast laiskusest tingituna ei viitsinud ma seetõttu enam otsa ringi pöörata ning asusin karjamaalt karjamaale liikuma iga uue elektrikarjuse juures oma seljakotti üle tõstes ja ise alt läbi roomates. Teel kohtasin mitmeid uudishimulikke lehmi ja vasikaid, hobuseid ja varssasid, kes piidlesid mind altkulmu nagu viimast tolgust ning tõenäoliselt pidasid mind mingisuguseks lollpeaks, kes ei oska oma päeva paremini sisustada, kui elektrikarjuste all roomamissporti harrastades. Olles lõpuks väsinuna jõudnud Paope ninani, alustasin pärast väikest puhkepausi meeleolukat sammumist läbi mere Külalaiu poole.

Vesine teekond oli umbes kilomeetrine ning veetase põlvest kõrgemale ei ulatunud. Siiski, ma olen ka pikk tüdruk ning lühemat kasvu inimesed või lapsed võiks igaks juhuks arvestada ka poolde reide ulatuva merega. Teele jäävad kaks suurt rändrahnu, mille juures võib madala meretaseme korral olla ka täiesti kuiv maa. Külalaiult suundub Paope nina poole pikk kivine ja liivane maasäär, kus nägin hulganisti lehmade sõrajälgi. Saare keskosale lähemale jõudes selguski, et läänekaldal oli ennast sisse seadnud suur lehmakari. Kuna pelgan pisut suuri (kodu)loomi, veetsin seetõttu igaks juhuks aega pigem ida- ja põhjakaldal. Sealjuures meenus aga paar nädalat enne matka vennalt kuuldud kalambuur: “Kuidas nimetada seda, kui oled lehmadega koos? MUUhulgas.” Nii ma siis veetsingi MUUhulgas kenasti aega ja tutvusin Külalaiu võludega. Üsnagi lähedalt õnnestus vaadelda ka üht suursugust merikotkast, kes väärikalt ja kiirustamata oma võimsate tiivalöökidega laiult merele suundus. Kuigi mul oli tol hetkel nutitelefon pihus, jättis kuninglik lind nii sügava mulje, et suutsin talle vaid ammulisui järgi vahtida ja hetke jäädvustamine foto näol ei tulnud meeldegi.

Külalaiu puhul on tegemist küllaltki kivise saarega, kus rannikut palistavad ida ja põhja poolt kiviklibuvallid. Saare läänerannikul on aga udarakandjate poolt kenast madalamuruseks pügatud rannaniit. Põhjakaldal on männitukk ning siit-sealt leiab mõne pihlapuu, kuid valdavalt on Külalaid siiski kadakate pärusmaa. Saare keskosa on lausa nii tihedalt kadakavõssa kasvanud, et liikuda saabki pigem vaid rannajoont mööda. Kadakate vahele on aga lehmad siiru-viirulised jalgrajad sisse tallunud, mistõttu näiteks lastel (ja miks mitte ka lapsemeelsetel!) võib olla päris vahva kadakalabürindis ringi ekselda. Lisandväärtuseks on kahtlemata kadakate vahel hulganisti kasvavad suured ja mahlased metsmaasikad. Samuti leiab klibuvallidelt omale näksimiseks merikapsast. Põhjaranniku mändide manu on varasemad külalised kokku seadnud lauajuppe ja suuri autokumme, millel istudes on hea jalga puhata ja merd vaadata. Tuulise ilma puhul saab vahuseid merelaineid seirates omi mõtteid mõtiskleda ja sisekaemusega tegeleda. Lisaks jääb lääneranniku rannaniidult nägemisulatusse veel üks teine maalapp meres: Elmrahu.

Hommikul ärkasin lehmade ammumise peale ning asusin peagi pärast asjade kokkupakkimist läbi mere tagasi Hiiumaale rühkima. Paope poolsaarel leidsin õnneks tagasiteel üles ka õige (idapoolne) teeotsa ning sain rahulikult elektrikarjuste väravaid avada ja sulgeda ilma, et oleks kuskilt alt pidanud läbi roomama. Lõpetuseks veel üks väike kalambuur: “Kui lehm kirjutaks kaebekirja, siis mis sõnaga ta seda alustaks? MUUseas.”. Muuseas soovingi kõigile häid matkaelamusi!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta