Metsis on Eesti aladel elanud vähemalt sama kaua kui inimene. Ta on jändrike mändide ning mustikarikaste 100-aastaste metsamaastike lind, kelle ajalugu Eestis ulatub viimase jääaja järgsesse aega.

Alates tänasest ilmub Bioneeris kolmeosaline sari, mis on valminud koostöös Linnuvaatleja lehega ja milles Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Eliisa Pass räägib Eesti ühe põlise linnuliigi ja loodussümboli metsise pesitsemisest, arvukusest ning sobilike elupaikade muutumise ja vähenemise põhjustest. Esimeses loos on juttu mustikapuhmastest ja metsisemängudest, vihmast ja kiskjatest.

Metsis (Tetrao urogallus) on Eesti põlisliik ja üks loodussümbolitest. Rahvapärimustes ilmutavat metsis end metsapagana või – haldjana, kelle nägemine tähendavat kütile jahiõnne kadumist (Hiiemäe 2016). Metsise ajalugu Eestis ulatub aga muistenditest kaugemale – ta on üks esimesi linnuliike, kes siia pärast viimast jääaega jõudis, ning on elanud siin vähemalt sama kaua kui inimene.

Metsis kuulub kanaliste (Galliformes) seltsi metsislaste (Tetraonidae) sugukonda. Kanalistele on omane tugev suguline dimorfism, mistõttu erinevad emas- ja isaslinnud nii suuruselt kui ka värvuselt. Rohkem on inimestele tuttav kalkunisuurune, mustakirju sulestiku ja lehvikukujulise sabaga metsisekukk, kes aeg-ajalt ka asulatesse satub. Metsisekanad on silmatorkamatu pruunikirju sulestikuga. Kuna nad rajavad pesa maapinnale, on oluline, et kiskjad ei märkaks puhmastikus munevat emaslindu.

Erinevalt paljudest Eesti haudelindudest ei moodusta metsised pesitsuspaare. Neile on omased talve lõpust keskkevadeni vältavad pulmamängud, mille nägemine on Eesti looduse üks huvitavamaid vaatepilte. Mai alguses siirduvad emaslinnud mängust ligikaudu kilomeetri kaugusele munema. Mängupaigad asuvad reeglina üle 100-aastastes männikutes ning sama paik võib olla kasutuses aastakümneid. Kuna igasugune inimtegevus ajab mängivad metsisekuked lendu ja katkestab pulmamängu, on 94% Eesti metsisemängudest kaitse all ning 1. veebruarist kuni 30. juunini on sinna keelatud minna.

Tegemist on paigalinnuga, kes esindab vanu, jändrike mändidega ning mustikarikkaid metsamaastikke. Metsisemängude ümber ja pesitsuspiirkondades on kriitilise tähtsusega mustikapuhmaste ohtrus (Wegge & Kastdalen 2008): mustikavõrse on metsise tähtsaim toidutaim, millel elavatest putukavastsetest toituvad ka tibud. Et metsisetibud kiiresti lennuvõimestuksid, peavad nad üles kasvama mustikarohkel alal – mida kiiremini saab noorlind iseseisvaks, seda väiksem on tõenäosus hukkuda röövluse kaudu. Samuti on mustikataimed küllalt kõrged, et peita puhmalohus hauduvat emaslindu.

Metsise pesitsusedukus sõltub ka ilmastikuoludest, eelkõige õhutemperatuurist ning sademetest. Soe ja kuiv hiliskevad soosib eluvõimelist järglaskonda, seevastu külm ning vihmane juuni tähendab metsisele kesist sigimisaastat (Moss et al. 2001). Nimelt kooruvad metsisetibud juuni alguses ja esimestel elupäevadel sõltuvad nad vaid vanalinnu kehasoojusest. Iseseisvumiseks peavad nad koguma kehakaalu, tarbides lühikese aja jooksul võimalikult palju putukavastseid. Vihmaga on see raskendatud – esiteks peab vanalind tibusid pidevalt soojas hoidma, teisalt on sajuga keeruline toitu leida. Madal kasvukiirus pärsib ka lennuvõimestumist, mis omakorda suurendab röövlusohtu. Kui sajuse ilmaga on metsisekana sunnitud lendu tõusma, võivad vastkoorunud tibud alajahtuda ja hukkuda – seetõttu on metsisemängudes liikumine keelatud ka pärast pulmamängude lõppu. Teisalt, kui varasuvi ei ole erakordselt külm ja sajune, määrab pesakondade ellujäämistõenäosuse pigem kiskjate hulk maastikul – norra teadlaste uuringust selgus, et koorumisjärgselt hukkunud metsisetibudest murdsid 90% kiskjad ning vaid 7% tibudest suri vihmase ilma tõttu (Wegge & Kastdalen 2007).

Metsise looduslike vaenlaste nimekiri algab vareslastest ja lõpeb tippkiskjatega. Neist kõige ohtlikumaks peetakse metsnugist (Martes martes) ja rebast (Vulpes vulpes), kuna nad rüüstavad kanaliste pesi, murravad tibusid ja täiskasvanud metsisekanasid. Hiljutised tulemused näitavad, et lisaks nendele liikidele on ohtlik pesarüüstaja ja tibude murdja ka metssiga (Oja et al. 2017). Metsised on röövluse poolt kõige haavatavamad pesitsusperioodil – arvestades, et üks metsisekana muneb 6-8 muna (Proctor & Summers 2002), tähendab kurnarüüste 6-8 potentsiaalse tulevase sigija hukkumist. Samuti on kriitiline koorumisele järgnev kuu – tibud ei ole siis veel täielikult lennuvõimestunud, olles kiskjatele hõlbus saak. Täiskasvanud metsiste peamisteks vaenlasteks on kanakull (Accipiter gentilis), ilves (Lynx lynx) ja kaljukotkas (Aquila chrysaetos), samuti väiksemad koerlased.

Viited: 
Hiiemäe, M. (2016). Väike linnuraamat rahvapärimusest. Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus, 224 lk.
Moss, R., Oswald, J., & Baines, D. (2001). Climate change and breeding success: decline of the capercaillie in Scotland. Journal of Animal Ecology, 70, 40–61.
Oja, R., Soe, E., Valdmann, H., Saarma, U. (2017). Non-invasive genetics outperforms morphological methods in faecal dietary analysis, revealing wild boar as a considerable conservation concern for ground-nesting birds. PLoS ONE 12(6): e0179463. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0179463.
Proctor, R., & Summers, R. W. (2002). Nesting habitat, clutch size and nest failure of Capercaillie Tetrao urogallus in Scotland: The mean clutch size was 7.3, and habitat and year did not significantly affect nest failure rate. Bird Study, 49 (February 2014), 190–192. 
Wegge, P., & Kastdalen, L. (2007). Pattern and causes of natural mortality of capercaille, Tetrao urogallus, chicks in a fragmented boreal forest. Annales Zoologici Fennici, 44 (April), 141–151. 
Wegge, P., & Kastdalen, L. (2008). Habitat and diet of young grouse broods: Resource partitioning between Capercaillie (Tetrao urogallus) and Black Grouse (Tetrao tetrix) in boreal forests. Journal of Ornithology, 149 (123).


Lugu on avaldatud koostöös Linnuvaatleja.ee portaaliga.

Jaga: