Tasub vaid ringi vaadata mõnel meeleavaldusel, koosolekul või konverentsil, et märgata naiste ülekaalukust loomade eestkosteliikumise kujundamisel ja edasiviimisel. Tõtt öelda on igas sotsiaalses liikumises enamasti just naised need, kes pakuvad end valmistama ja laiali jaotama flaiereid, tegema plakateid ja toitu koosolekute ja ürituste jaoks, võtma ette tarvilikke telefonikõnesid ja kirjutama valmis vajaminevaid kirju.

Naised pakuvad loomingulisi vastuseid õiglusküsimustele, edendavad kogukonna tekkimist aktivistide hulgas ja näitavad rasketes olukordades teed edasi. Olgu tegevuseks plakatide valmistamine või korporatsioonidele vastu astumine – naised moodustavad sotsiaalsete liikumiste, sealhulgas loomade vabastamisliikumise esirinde.

Kui aga vaadata, kelle käes on valjuhääldi, kes juhatab koosolekut ja peab poodiumil kõnet, on selleks tavaliselt mees. Miks on see nii, kui ometi on naised moodustanud ja moodustavad jätkuvalt loomade eestkosteliikumise aluse ja seda kooshoidva selgroo? Naiste eluliselt tähtis panus sotsiaalsetesse liikumistesse ja kitsamalt loomade vabastamisliikumisse väärib suuremat tunnustust.

Patriarhaalsetes ühiskondades, mis on levinud kõikjal Euroopas, Aafrikas ja Ameerikates, on naisi traditsiooniliselt vaadeldud meeste tugisüsteemina, mitte omaenda õigusest tulenevate subjektidena.

Sellistes kultuurides on naine traditsiooniliselt olnud (ja paljudes kohtades on veel praegugi) abikaasa seadusjärgne omand, kes on tavaliselt koduseinte vahele vangistatud, kus teda kasutatakse ära tööks: naistelt oodatakse koduhoidmist, toidutegemist, mehele järglaste toomist ja nende eest hoolitsemist. Vastutasuks pakuvad leivaisad (mehed, kelle käes on vara) peavarju ja toitu. Naisi, kellel oma kohuse täitmine ebaõnnestub, ohustab väärkohtlemine, neist võidakse lahti öelda ja nad võidakse tappa.

Et nemad on leivaisad, tunnevad mehed õigust naisi ära kasutada ja neist oma suva järgi vabaneda. Kõige rohkem on naisi ekspluateeritud paljunemiseks: vahekorda astumise nõudmiseks ja sellest lähtuvalt ka järglaste saamiseks. Traditsiooniliselt on mehed soovinud järglasteks poegi, kes nendega koos tööd teeksid ja kellest saaksid pärijad. Naistest, kel ei ole õnnestunud poegi – või üldse lapsi – sünnitada, on lahti öeldud või on nad välja vahetatud teistega, kes vajalikke teenuseid pakkuda suudavad. Naistel pole meestega võrreldes mingit võimu – nad on devalveeritud ja viibivad väärkohtlemise ohus, oma kodus ja kogukonnas kindluseta.

Nagu naistelt, oodatakse ka loomadelt (Kemmer kasutab sõna anymal – iga minuga erinevast liigist loom, tlk.) ülalpidamise eest tööjõudu ja järglaste tootmist. Kes neid ootusi ei täida, teda ohustab väärkohtlemine, lahtiütlemine või tapmine. Võimuhoidjad tunnevad õigust väärkohelda eesleid, hobuseid, koeri või elevante, ning neist soovi korral ootuste petmise etteheitel ka vabaneda.

Töös farmiloomade olukorra muutmiseks on loomaõigusaktivistid vastamisi äärmuslike pidamisviisidega loomade tiinuse ja poegimise ajal, vasikate pidamistingimustega ja puurikanade olukorraga. Mis võiks olla nende praktikate ühine nimetaja? Need vangistuse ekstreemsed vormid mõjutavad just emaseid farmiloomi – lehmi, kanu ja emiseid.

Need õnnetud olendid peavad kannatama kõige kauem ja kõige õudsemal viisil, sest nad on emased ja ekspluateeritakse nende paljunemisvõimet. Emased farmiloomad tehakse sunniviisiliselt tiineks ja pannakse sunniviisiliselt sünnitama; nad sunnitakse emadusse, mida nad kunagi kogeda ei saa, sest nende lapsed võetakse neilt ära sünnitusel või varsti selle järel. Kuna nad on emased, kannatavad lehmad, kanad ja emised kõige hullemate praktikate all ja kõige kauem.


   Isaste eluiga tööstuses
 Emaste eluiga tööstuses
Tootlikkus elu jooksul
Levinud pidamisvormid
 Lehmad  9 kuud
 6 aastat (7xkauem)
 150 tonni piima
 Vägistamine, jalustniidetud lehmad
 Sead  6 kuud
 6 aastat (12xkauem)
 120 põrsast
 Tiinuse/poegimissulud
 Kanad  6 nädalat
 1,5 aastat (12xkauem)
 350 muna
 Puurid

Nii naiste kui emaste loomade ekspluateerimine tuleneb võimust kõrvalejäetute ebaõiglasest kohtlemisest võimuhoidjate poolt. Need mõlemad võrsuvad samasugusest isekusest, mõlemad avalduvad sarnasel viisil. Järelikult – kui soovime ellu tuua muutusi, peavad loomade eest seisjad seisma ka naiste eest, ning naiste eest seisjad seisma ka loomade vabastamise eest. Ebaõiglus, mis on võrsunud võimuhoidjate seast vähem võimsate vastu, jõustab ka rassismi, heteroseksismi, cis-seksismi ning normativiseeritud vanusest ja võimekusest lähtuvat diskrimineerimist. Järelikult pole mõtet võidelda ühe rõhumisviisi vastu samal ajal teist jõustades. Seksism on spetsiesism on rassism.

Võrdsuse ja rahumeelse kooselu põhimõtteid saame edendada ainult iseendast alustades. Igaüks peab kõigepealt omaks võtma ja seejärel lahti laskma võimust, privileegidest ja praktikatest, millega ta teisi ekspluateerib, olgu teisteks kas farmiloomad, naised, teise nahavärviga inimesed, vanurid või keegi teine. Sest probleemi läte on sama – võimuhoidjad kasutavad võimust kõrvalejäetuid isekatest huvidest lähtuvalt ära. Sama on ka lahendus: tuua ellu austust terve inimkonna ja kõigi elusolendite vastu ja edendada nendevahelist võrdsust, mis lõpetab marginaliseerimise ja ekspluateerimise. Selleks on vaja, et naisi, ja eriti vähemusi, tunnustataks nende panuse eest sotsiaalsesse aktivismi, sealhulgas loomade eestkostesse, ja et mehed astuksid eemale mikrofonidest, valjuhäälditest ja poodiumidest ning annaksid võimaluse realiseerida see potentsiaal, mis on naistel kõigi olendite heaks tegutsemisel.

Lisa Kemmerer on Montana Billingsi Ülikooli filosoofia ja religioonide professor, filosoof ja aktivist, kes töötab loomade, keskkonna ja võimust kõrvalejäetute heaks. Kemmer on lõpetanud Reedi, Harvardi ja Glasgow Ülikooli ning kirjutanud/toimetanud üheksa raamatut. Rohkem infot: lisakemmerer.com.

Lisa Kemmerer esineb 4. novembril kell 10.15 - 11.00 Tallinna Õpetajate Majas MTÜ Loomuse konverentsil “Loomaõiguslus akadeemias ja aktivismis: teadmised ja tegutsemine loomade heaks 2016” ja 5. novembril kell 13.00 - 14.00 Taimetoidumessil Kultuurikatlas. Ettekanded on inglise keeles, soovi korral saadaval sositõlge eesti keelde.


Artikkel ilmus esmakordselt Jo-Anne McArthuri Unbound projekti kodulehel