Ühest suurest korpulentsest mehest sai mulle kannatlikkuse eeskuju. Kohtasin teda vahetevahel Orajärve või Tagajärve kaldal. Seal ta vaatas oma ainitise pilguga õngekorki ja muhedal pilgul lasi mindki endale sealjuures lähedale.

Kaarel Murakas oli üks üksildane kalamees. Sovhoosi saunamehena teenis ta natuke elatisraha ja ülejäänud vabad hetked vaatas õngekorki või õhtupoolikute päikest Võduvere - Neeruti küla piiril asuva kollase maja lävel.

Peiduline Sinijärv pidi hoopis kinnikasvav rabalaugas olema. Nii räägiti ja arvati ja keegi ei teadnud, et kas seal ka kalu on.

Saladusliku külamõistatuse rääkis lahti Kaarel ise. Ta olla seal päevade viisi kalu õngega passinud, kuid ikka ilma kalata jäänud ja tühjalt tagasi tulnud.

Rabalaukas kalu ju ei ela. Nii kinnitab iga tark raamat ja selle tõestuseks oligi kannatlik vanamees ja kalamees, kes ikka ja jälle Sinijärvel ilma kalata jäi.

Neeruti, 1979-1984.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!