“Rahulik revolutsioon” – nii iseloomustas toonane rahandus­minister Gordon Brown sotsiaalset ettevõtlust 2006. aasta novembris, mil Tony Blairi valitsus käivitas selle edendamise tegevuskava ehk 360 miljoni kroonise “uue äri eduloo”. Ajakirja VitaEurope.org  toimetaja Vita Sgardello teeb ülevaate arengutest Albionil.

Investeering on end ära tasunud: riigis tegutseb nelja aasta taguse 15 000 asemel nüüd üle 55 000 sotsiaalse ettevõtte, mille käive on ühtekokku üle 600 miljardi krooni. Suurbritannia majanduse kogutoodangust annavad nad ühe protsendi.

Mittetulunduslikku ettevõtlust tähistav mõiste levib Suurbritannias juba 1980. aastatest, kuid valitsuse huvi äratas see tõeliselt 2002. aastal, kui majandusministeeriumis loodi sotsiaalse ettevõtluse üksus (SEnU), mis sai neli aastat hiljem uue kolmanda sektori büroo osaks, alludes otse peaministrile. Sestsaati on Briti valitsus pööranud kõrgendatud tähelepanu sellele sektorile, mis on peaministri büroo sõnul “rohkemat kui südametunnistusega äri”.

Nii 2002. aasta sotsiaalse ettevõtluse strateegia kui ka 2006. aasta tegevuskava tõestavad, et riigis toimib ministeeriumideülene pühendumine sotsiaalsele ettevõtlusele kui jätkusuutlikule lahendusele sotsiaalprobleemidele. Sellistele, mida kolmanda sektori minister Phil Hope kutsub “viieks hiiuks”: ebavõrdsus, keskkond, teadmatus teistest kogukondadest, sotsiaalsed epideemiad ning veel kasutamata ressursid ühiskondlikus elus.

SEnU definitsiooni järgi võib ettevõtet pidada sotsiaalseks, kui tema peamine eesmärk on sotsiaalne ning äritulem reinvesteeritakse selle saavutamiseks, mitte osanike kasumi maksimeerimiseks. Riigis puudub sotsiaalsetele ettevõtetele ühene juriidiline tegevusvorm ja neid võib luua mitmes vormis: määratud vastutusega äriühing (company limited by guarantee; tavaliselt kasumitaotluseta, osakapitali asemel vastutavad kohustuste eest liikmed asutamisel määratud ulatuses); teatud hoiuühistu (industrial and provident societies; ei investeeri kasumi saamiseks); osaühing (company limited by shares; piiratud vastutusega ühing sõltuvalt osakapitali suurusest); veel üht tüüpi ühing (unincorporated association) ja füüsilisest isikust ettevõtja. Sotsiaalsete ettevõtete tegevusalad ei ole piiratud, nii et neid leiab piirkondlike veevarude haldamisest tänavalehtede ja restoranikettideni.

Mullu septembrist sisaldub sotsiaalne ettevõtlus ka keskkooli õppekavas ning valitsus on loonud erikomisjoni andmaks 2012. aasta olümpiamängudega seonduvaid teenuseid nii palju kui võimalik üle säästlikele ettevõtetele (sustainable business).

Uut tüüpi juriidiline isik

Ent kui sotsiaalsed ettevõtted on nii edukad, miks siis seadis valitsus 2005. aastal sisse uue ettevõtlusvormi community interest company (CIC)?

CIC on kujundatud spetsiaalselt sotsiaalsetele ettevõtetele, mis soovivad oma varasid ja kasumit kasutada avalikes huvides. Erinevus peitub selles, et senised tegutsemisvormid olid algselt loodud täiesti teistsugusteks eesmärkideks, seega heategevusliku staatuseta (sarnane Eesti tulumaksusoodustuse nimekirjale) ettevõtetel võis olla raske tõestada oma äri ja varade pühendamist avalikuks hüveks. CICid aga vastavad just kaasaegse sotsiaalse ettevõtja vajadustele, pakkudes paindlikkust, läbipaistvust ja selgelt paigas standardeid.

CICi loomine on lihtne ning variant koondab äriettevõtete eelised maksta konkurentsivõimelisi palku ning võtta riske; ja avalikes huvides tegutseva organisatsiooni eesmärke, mida kontrollib ja sertifitseerib iseseisev asutus. CICide aruanded tegevuse, investeeringute, tulude ja kogukonnale pakutu kohta on avalikud, samuti peavad ettevõtted järgima ärijuhtimise head tava.

“Mudeli populaarsus on muljetavaldav ja areng kogub kiirust üle riigi, seades standardeid eetikas ärisektorile ning innovatsiooni ja kliendikeskuse osas avalikule sektorile,” teatas toonane kolmanda sektori minister Ed Miliband 1000. CICi registreerumisel aasta tagasi.

Ent edu juures ei puudu väljakutsed. Ühe Londoni edukama ettevõtte UnLtd juht Cliff Prior hoiatab, et sektor pole veel “kuulsuseks” valmis ja võib langeda iseenda edu ohvriks: “Kui tarbijad tahavad sotsiaalset ettevõtlust, võivad firmad end lihtsalt niimoodi kutsuma hakata.”

Ohud ja ahvatlused

Ehk siis tuleb tema sõnul teha jõupingutusi kindlustamaks, et vaid tõelised sotsiaalsed ettevõtted saaksid heast mainest kasu. Mida kasumlikumaks ettevõtted muutuvad, seda raskem on tagada nende kaitstust, püsimist ja mitte vaid enese huvides tegutsema hakkamist.

Big Issue fondi juht Nigel Kershaw loodab aga, et kümne aasta pärast sotsiaalseid ettevõtteid enam pole. Üllatav avaldus ühe vanema ja tuntuma Briti ettevõtte poolt? Mitte päris, sest sotsiaalsed ettevõtted on loodud muutma. “Kui me oleme siin ka kümne aasta pärast, ei ole me teinud piisavalt,” ütleb ta.

Valdkonna ajakirja toimetaja Tim Westi sõnul on tõeline väljakutse jõuda globaalsele turule ja niiöelda suurtootmiseni, jäädes siiski säästlikuks ja end ise ülal pidavaks. “See on ka defineerimise küsimus,” lisab ta. “Nii nagu me ei kutsu iga arvuteid kasutavat firmat IT-firmaks, võiks sotsiaalne ettevõtlus saada iseenesestmõistetavaks.”

Seetõttu ongi kolmanda sektori büroo koos sotsiaalse ettevõtluse koalitsiooniga pannud kokku omamoodi suursaadikute programmi, kus 35 kogenud ettevõtjat töötavad eeskujudena, inspireerides ja toetades uut sotsiaalsete ettevõtjate põlvkonda.

Vaata lisa:

www.cabinetoffice.gov.uk/third_sector

www.socialenterprise.org.uk

www.socialinvestments.com


Allikas: Ajakiri Hea Kodanik