Statera Jätkusuutliku arengu uurimis- ja praktikakeskus on sellest aastast GARNi liige. Ühine tegutsemine selles suunas annab lootust, et Eesti saab kord maailmakaardile looduse õiguste ametliku tunnustamisega.

Keerukate probleemide lahendusi peab otsima fundamentaalselt tasandilt. Kus oleme arengus läinud valet teed, millised on need põhimõtted, mõttemustrid, mis on viinud looduse andide kasutamise asemel pigem looduse lõhkumise ja hävitamiseni?  Millised oleks need põhimõtted, millele toetudes taas asjad pea pealt jalgadele pöörata?

Teadlased on juba mõnda aega otsinud neid alusprintsiipe, ka põlisrahvaste teadmiste hulgast. Kõikidele põlisrahvastele on omane sügav austus Looduse vastu, arusaam inimese ja looduse omavahelisest  seosest ning vajadus inimese ahnust ja hävitamiskirge piirata. Just piiride küsimus- inimese ja looduse koostoimimise eesmärgil on üks olulisemaid. Kus on see koht, kuhu peaksime oma piirid tõmbama?

Teadlaste poolt on läbi viidud pika-ajalisi uuringuid, mille tulemusena  on väljatöötatud mitmeid ettepanekuid ja kontseptsioone.  Nende kokkuvõtteks võib välja tuua selliseid märksõnu nagu majanduse lokaliseerimine, kohaliku kapitali tugevdamine, kogukondlike ühistute, kohaliku tootmise ja tarbimise toetamine, importtoodete asendamine kohalike toodetega, regulatsioonid, mis suunavad kasutama rohkem kohalikke ressursse, samas sätestades piirangud looduse kaitsmise eesmärgil  (Frankova &Johanisova, 2012).

Kõikide nende märksõnade keskmes on aga senisest suurem keskkonnaga arvestamine, sõna otseses, raamatupidamislikus mõttes samuti. Nendel teemadel oli pikemalt juttu Looduskultuuri seminaril, Tallinnas, mille korraldajateks oli Tartu Ülikooli semiootikaosakond, Tallinna Ülikooli Keskkonnaajaloo Keskus ja Tallinn Loomaaed.

Statera Jätkusuutliku arengu uurimis- ja praktikakeskus on koos mitmete kolleegidega kirjutanud mõni aasta tagasi looduse õiguste teemal Maalehes (koos Kaupo Vippiga) ning Sirbis (koos Mihkel Kunnuse, Kaupo Vippi ja Kalevi Kulliga). 

Toomas Trapido on küsinud, kas meil poleks aeg anda isikuõigused Emajõele, sama küsimust küsime Läänemaal, Matsalu kohta. Algus on hea.