Suure osa oma päevast kulutame lugemisele. Olgu need siis reklaamplakat, juturaamat, e-kirjad või tekstisõnumid. Ilmselgelt on tekstist arusaamine, meeldejätmine ja lugemise kiirus väga olulised faktorid, mis võivad aidata aega kokku hoida või seda raisata. Väga tavaline ajajuhtimise soovitus on tekst välja printida, sest nii on seda parem lugeda. Otsides aga internetiavarustest sellele väitele kinnitust, oli minu üllatus suur, et tegelikult ei ole olukord sugugi nii must-valge.

Enimlevinud viited uuringutele ütlevad, et ekraanilt teksti lugemine võib olla 20-30% aeglasem kui paberilt. Lisaks loetakse ekraanilt vähema tähelepanuga ja seetõttu on näiteks paberilt teksti üle lugedes kirjavigade leidmine lihtsam. Ja oluline on ka fakt, et ekraanilt lugedes väsivad silmad kiiremini. Selliste teadmistega võikski iseenesest tänase teema kokku võtta, kuid see oleks ennatlik.

Uuringute allikaid analüüsides selgub, et väga suur osa neist on läbi viidud eelmise sajandi lõpus või käesoleva alguses – mäletame ju, et siis lugesime teksti mitte väga suurtelt vilkuvatelt kuvaritelt. Mida aga ütlevad meile uuemad andmed?

Minu arvates on lugemistehnika ise tegemas läbi revolutsioonilist muutust. Uute tehnoloogiliste vahendite lisandumisega on tekkinud juurde erinevaid lugemisstiile, mida ei saagi omavahel võrrelda. Näiteks lugedes ekraanilt hüperteksti (ehk kui teksti sees on lingitavad viited) on lugemise kiirus paberiga võrreldes teistsugune. Paberit ei saa linkida. Kui lugemise ajal on vaja tekstist otsida märksõnu või viiteid, siis võimaldab digitaalne tekst olulist efektiivsuse tõusu.

Viimase kümne aastaga on toimunud murranguline areng ekraanitehnoloogiates. Kadunud on vilkuvad väikese resolutsiooniga kuvarid – nende asemel on silmale mugavad ekraanid, mille eraldusvõime läheneb inimsilma võimete piirile. Sestap pole imeks panna, et viimased lugemiskiiruste ja arusaamise võrdlused ei ole sugugi üheselt paberi suunas kallutatud.

Kas e-raamat või paberraamat? Antud küsimuses on juba täna tekkinud kaks vihast leeri – ühed kurdavad, et jääme paberraamatuteta lolliks, teised loevad põhimõtteliselt ainult e-lugerist ja peavad trükikunsti tagurlikuks. Nagu ikka sellistes vaidlustes – tõde asub kusagil vahepeal.

Mida peaks eelkõige e-raamatute ja digilugerite kohta teadma? Tavalised arvuti- või tahvelarvuti ekraanid peavad pildi näitamiseks helendama, aga meie silmad on arenenud vaatama mitte isehelenduvaid, vaid pigem valgust peegeldavaid objekte. Samuti on paljud digiekraanid läikivad, mis tekitab peegeldusi ja väsitab silmi. Seega peaks e-lugemiseks sobima paremini spetsiaalsed e-lugerid, mis tavaliselt on just matistatud ekraaniga ja ilma taustavalguseta.

Tihtilugu loetakse raamatuid aga õhtul voodis, hämaral ajal, kus taustavalguseta e-luger jääb nähtavuse osas alla ka paberile. Seepärast on uuematel Kindle Paperwhite ja Noble Nook Simple Touch with GlowLight mudelitel sisseehitatud valgus. Mis on jällegi ju halb. Nokk kinni, saba lahti olukord.

Sestap, kui keegi soovib lugeda hämaras ekraanilt teksti, siis tuleks taustavalgus reguleerida võimalikult madalaks – nii väsitavad silmad vähem ja ei segata ka saabuvat und.

Virginia Ülikool ja Princetoni Ülikool korraldasid vahva uuringu ülikoolis. Tudengitele anti õppetööks kasutada e-lugerid ja küsiti hiljem nende arvamust. Võiks ju eeldada, et arvutitega üles kasvanud noored eelistasid digitaalset vahendit paberile – aga ei! Üksmeelselt leiti, et e-luger tegi õppeprotsessi aeglasemaks. „... keeruline oli liikuda erinevate lehekülgede, dokumentide, jooniste ja graafikute vahel,“ ütlesid tudengid. Raskem oli teha märkmeid ja kannatas ka koostöö. Ehkki on selge, et nö avatud klassiruumi kontseptsioon toetab igati arvutite ja kommunikatsioonivahendite kasutamist, on teatud tüüpi lugemist ja õppimist siiki mõistlikum jätta paberversioonile.

Jakob Nielsen on vast maailma tuntuim veebi kasutatavuse ekspert. Tema sõnul me lihtsalt mäletame e-lugereid kasutades loetud tekstist paberversiooniga võrreldes vähem. Põhjused on ilmselt mitmeid, kuid ühena toob ta välja ekraani suuruse ja ütleb, et „Mida suurem ekraan, seda rohkem inimesed mäletavad. Kõige dramaatilisem on lugeda nutitelefoni ekraanilt, kus kaob pea kogu kontekst.“

Seega ka siin ei ütle keegi, et ekraanilt lugemine on saatanast, vaid pigem tuleb arvestada selle piiratusega teatud olukordades. Minu isiklik soovitus on aastaid olnud kasutada lugemiseks võimalikult suurt ekraani. Isegi 13-14-tollised sülearvutid muutuvad kordades efektiivsemaks tööriistaks, kui nad kontoris istudes ühendada 21-tollise LCD kuvari külge.

E-lugerite osas ootan ma 10“-ste ekraanide asemel vähemalt 13“-seid enne, kui ma ise mõne soetamist kaalun. Täna jääb tavalugemise kiirus ja mõistmise sügavus e-lugeris pabertehnikale ikkagi alla.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et lugemine on nagu jalgsi liikumine – kui siiani nimetasime kõike ühe nimetusega, siis nüüd tuleb hakata lugemises eristama jalutamist, jooksmist, kõrgushüpet, kaugushüpet ja muid erinevaid tehnikaid. Nii, nagu me ei võrlde kõrgushüppajat maratoonariga, ei tohi me võrrelda paberraamatut hüpertekstiga. Küll aga on võimalik aega säästa siis, kui me kasutame õigeid lugemisvõtteid ja –vahendeid vastavalt olukorrale. Paber sobib hästi mõttega lugemiseks, rahulikuks, pikaajaliseks lugemiseks.

Paberilt saab lugeda mõnuga, sinna saab kritseldada, märkmeid teha. Hetkel võiks ka ilukirjandus ja meelelahutuslik lugemine jääda siiski pabertehnoloogia valda. Ekraanilt lugemine sobib hästi siis, kui on vaja kasutada digitaalseid funktsioone – otsimine, hüpertekstid, kiiresti sirvimiseks, olulise väljasõelumiseks, katkestuste keskkonnas lugemiseks, jne.

Arvuti puhul ei ole alati kõige olulisem pika teksti lugemise kiirus, vaid tekstide kättesaadavuse kiirus. Kui mul on vaja avada 20 erinevat artiklit või raamatut, siis pabertehnoloogia puhul võib see võtta aega tunde, arvutis aga kõigest minuteid.