Katrin Merike Nyman-Metcalf on elanud lühemat või pikemat aega Rootsis, Eestis, Inglismaal, Bosnia-Hertsegovinas, Lätis ja Austrias, ning töötanud lisaks näiteks Kosovas, Serbias, Horvaatias, Türkmenistanis, Araabia Emiraatides, Jordaanias, Gruusias ja Palestiinas. Ta oli Eesti viimane riigisekretär eksiilis ning hetkel töötab Tallinna Tehnikaülikooli professori ja tehnoloogiaõiguse õppetooli juhatajana. Tema lugu sai alguse Rootsist, kus ta Eesti pagulaste peres sündis. Vestleme nii lapsepõlvest, meediast, pagulusest, lõimumisest kui ka hoiakutest, mis pagulastega on seotud.

Katrini vanemad tulid lastena Rootsi koos enda vanematega. Tennisehalli sisse seatud põgenikelaagri elu meenutades tuleb Katrini ema Edithile esimesena meelde fakt, et kohalikud tulid sõjapõgenikke vaatama läbi aia kui loomi loomaaias, kuna välismaalasi ei oldud seal kandis enne nähtud. Kohalike kaasa toodud kommid tegid lastele palju rõõmu, kuid uudishimulikud pidid kahjuks pettunult lahkuma – eestlased nägid päris rootslaste moodi välja.

Olete üles kasvanud eestlaste peres Rootsis, milline oli Teie lapsepõlv?

Olin varakult kakskeelne. Perekonna sõbrad olid peamiselt eestlased, aga peale meie pere meie kodukohas teisi eestlasi ei elanud. Käisin Rootsi koolis ning minu ja venna mängukaaslasteks olid peamiselt rootslased. Ühed naabrilapsed tahtsid meiega alati maja taga mängida. Meil vennaga polnud selle vastu midagi, kuigi me ei mõistnud, miks. Selgus, et naabrilaste vanemad olid meiega mängimise ära keelanud, kuna me ei rääkinud kodus rootsi keelt. Kummaline on seejuures asjaolu, et olime kõrvalmajas pikalt elanud, kuid ometi jäime võõraks.

Kas teist sai Rootsis elades lõpuks rootslane?

Rootsis elades käitusin rootsi reeglite järele. Ei tundud end kui rootslane, mis aga ei tähenda, ei oleksin kuidagi Rootsi riiki õõnestanud. Nii ei häiri mind ka nüüd Eestis elades see, kui minu venelastest naabrid oma emakeeles räägivad ja vene toitu söövad – nad on osa meie ühiskonnast.

Minu õde elab jätkuvalt Rootsis ja on blondim ja sinisilmsem kui keskmine rootslane, samas kui tal hiljuti naabriga arusaamatus oli, hüüdis see vihaselt üle aia, et „peaksid sinna tagasi minema, kust tulid“. Oleme õega Rootsis sündinud ja tema esimene reaktsioon oli, et kuhu ma siis peaksin tagasi minema – kas 5 km põhja poole, kus sündisin? Tegelikult on see kurb, et ka 2. põlvkonna immigrandid ei ole oma uuel kodumaal lõpuni omaks võetud, kuigi nad kohaliku maa tavade järgi elavad.

Olete mitmetes riikides tegelenud rahvusringhäälingu ülesehitamise või meediavabaduse analüüsimisega. Kuidas teiste kultuuride esindajatele pakkuda lahendusi, mis nende kultuuriruumi sobiksid, kuid samas aitaksid neil areneda soovitud suunas?

Türkmenistani sattusin tööle, kuna sealne president otsustas, et opositsioon peab olemas olema ja kutsuti rahvusvaheline meeskond meediavabadusest rääkima. Arutasime omavahel, kas tuleks minna, kui selgelt päris sõnavabadust seal ei ole, aga samas keegi ei keelanud meil sellest rääkida, mida tahtsime. Otsustasime, et kuna see võib vähemalt mõnelegi inimesele midagi õpetada, siis tuleb seda teha. Araabia Ühendemiraatides töötasin rahvusvahelise meeskonnaga välja reegleid varem tabuks olnud seksuaalsusega seotud teemade käsitlemiseks meedias. Loomulikult pidime seejuures kohalikku kultuuri ja konteksti arvestama ning neid õpetama vastavalt nende nägemusele – ei ole ühte sobivat mudelit kõigi riikide jaoks.

Mis Teie poolt ellu viidud reformide tulemusena reaalselt muutunud on?

Kui riigid ise liiguvad selles suunas, et vabaneda, siis vajatakse tuge, et oma püüdlustele kinnitust saada. Päris mitmel korral on eri riikides arvestatud nende soovitustega, mida olen teinud näiteks seaduste muudatuste kohta. Bosnias olin ajal, mil seal meedia ametit üles ehitati ning õigusosakonna juhatajana oli tore näha, et meediaameti loomise juures oli hea kohalik kompetents olemas, kuid välismaalasi oli vaja, et vaenulikus keskkonnas (sõda oli just lõppenud) omavaheliselt suhelda. Bosniast lahkudes toimis süsteem omade jõududega.

Olete Rootsis tegelenud varjupaigataotluste menetlemisega, seega otsustanud selle üle, kas põgenikud saavad rahvusvahelise kaitse ja võivad Rootsi jääda? Kuidas Teile tundub, kas pagulasi on rahvusriigile vaja või on tegemist puhtalt rahvusvahelise kohustuse täitmisega?

Keelt ja kultuuri peab kaitsma, kuid üks ei välista teist – me ei kaota oma identiteeti, kui meie hulgas elab rohkem välismaalasi. Mida rohkem inimesi eesti keelt räägib, seda suurem on tõenäosus meie keele püsima jäämiseks. Usun, et pagulased Eesti ühiskonnas annavad pigem aluse meie kultuuri hoidmisele, mitte ei lõhu ega lammuta seda. Fakt, et meie pere sõi Rootsis elades jõulude ajal verivorsti, mitte traditsioonilisi rootsi jõuluroogasid, ei ole Rootsi riigi püsimise seisukohast kuidagi ohtlik.

Samas olen seisukohal, et riik peab kindlasti rahvuslikku kultuuri ja ka rahvusringhäälingut toetama. Eestil oleks vaja riiklikul ja rahvuslikul tasandil enesekindlust – avatus muule maailma ei vähenda meie riigi identsust. Kui seda endale ei tunnistata, siis ilmselt avaldab pealesurutud venestamine ikka veel mõju.

Milline on Teie hinnangul Eesti meedia hoiak pagulaste, immigrantide ja kultuurierinevuste suhtes?

Kaldun arvama, et üldine hoiak on pigem kaitsev – tihti ilmub ülimalt natsionalistlikke lugusid. See on igati arusaadav – Eesti on väike riik ja vähe iseseisev olnud. Sellest tingituna nähakse kõike välist ohuna. Samas väljendab see ilmselt ka keskmise eestlase sisemisi hoiakuid ja väärtusi. Rootsis ei räägita tundlikel teemadel mitte nii nagu arvatakse, vaid nii nagu peaks rääkima – on see pealiskaudsus või poliitiline korrektsus, on keeruline öelda. Eestisse 8 aasta eest tulles hakkas silma, et näiteks juutide või mustanahaliste kohta hinnanguid öeldi väga selgelt välja. Samas Rootsis on paremäärmuslased parlamendis ja meil mitte. Niisiis on Rootsis toetus äärmuslikele hoiakutele siiski olemas, kuigi seda ei kiputa avalikult väljendama.

Kas ma sain õigesti aru, et Teie arvates väljendab Eesti meediapilt selgelt keskmise eestlase hoiakuid immigrantide suhtes?

Meedias esineb ekstreemsusi, nagu ka tavainimeste hulgas. Nõukogude aeg avaldab jätkuvalt mõju – olime arengust ära lõigatud – eestlased ei puutunud kokku eri rassist ja kultuurist inimestega.

Tooksin siinkohal hoopis ühe isikliku näite Inglismaalt. Minu inglannast ämm oli lapsena mustanahalisi näinud vaid pildi peal. Praegu puutub ta igapäevaseid toimetusi tehes kokku väga erineva kultuurilise taustaga inimestega ja ta ei ole selle osas kunagi mingit rahulolematust väljendanud. Samas jutustas ta mulle hiljuti uudist selle kohta, et 1 tuttav oli mustanahalisega abiellunud ning illustreeris lugu väitega „kuid ta on väga kena“. Selle näite põhjal tundub, et isegi ligi 90 aasta jooksul ei olnud teisest kultuuriruumist pärit inimesi täielikult omaks võetud.

Puutute ka Eestis elades palju teiste kultuuride esindajatega kokku. Kuidas Teile tundub, kas nad on meie ühiskonnas omaks võetud?

On neid, kes ei lase end sellest häirida, et neile tänaval järele vaadatakse. Ka TTÜs töötades on jäänud mulje, et meie välisüliõpilased tunnevad end siin hästi ja on oma eluga rahul. Samas on eestlaste puhul välismaalastega harjumise aeg lühike olnud ja seepärast on iseenesestmõistetav, et ka pagulaste lõimumine ja lõimimine võtab aega. Minu venna ja õe lapsed Rootsis peavad teise nahavärviga lapsi nii iseenesestmõistetavaks, et nad ei kirjelda ega identifitseeri neid nahavärvi, vaid hoopis teiste tunnuste kaudu.

Olete kultuurierinevuste suhtes väga salliv, et mitte öelda pooldav, kas Teie hinnangul „multikultiga“ probleeme ei kaasne?

Leian, et varjukülgedest ja probleemidest tuleb avalikult rääkida. Kui töötus ja kuritegevus immigrantide hulgas on kõrgem ja sellest poliitilise korrektsuse huvides rääkida ei tohi, siis tekib eelarvamusi veelgi rohkem. Vältimise asemel tuleks rõhuda põhjustele ja lahenduste pakkumisele – mida meie saame teha, et pagulaste ja teiste immigrantide lõimumisele meie ühiskonnas kaasa aidata.

Silmnähtavad kultuurierinevused nagu näiteks kaitsvad kehakatted, torkavad kindlasti rohkem silma, ometi ei põhjusta need ju meile mingeid probleeme. Rääkides erinevate religioonide koos eksisteerimisest, siis budistide vastu on keskmisel eurooplasel oluliselt vähem kui näiteks moslemite vastu. Islam seostub tavainimese teadvuses terrorismiga. Breiviki juhtumi ajal olin Iisraelis ja juhtusin vaatama teleuudiseid siis, kui esmakordselt tulistamisest Oslos räägiti. 10 minutit hiljem oli islami ekspert stuudios. Sellised põhjendamatud ja eksitavad seosed paratamatult mõjutavad televaataja arusaamu ning häälestust. Kuid küsiksin siinkohal hoopis, miks see, kui keegi on moslem, peaks mind häirima? Kui Eestis oleks veel 100 moslemit, siis mida see muudaks? Samas ma tean, et minu tagapõhi ja eluviis ei ole tüüpilised. Mul on Facebookis 50st erinevast rahvusest sõpru - need on kõik inimesed, keda ka "päris elus" tunnen. Ja ilmselt seetõttu kipun tihti unustama, et on inimesi, kellel on eelarvamused.

Rootsi pered ei käi oma kaugemate sugulastega palju läbi, samas oma riigist ja kultuurist ära lõigatud kultuuride esindajad Rootsis toetavad ja aitavad üksteist väga palju. See võib tunduda ohuna, kuna nad ei integreeru. Teine võimalus on neilt õppida - nii hakkamasaamist kui ka peretraditsioonide au sees hoidmist.

Olete erinevates riikides elanud ja töötanud. Kui nüüd, end Eestisse sisseseadnuna oleks Teie naabriks pagulane, siis mis tundeid see Teis tekitaks?

Kindlasti ei erineks minu käitumine, kuna tean, mida uue elu alustamine uuel kodumaal tähendab. Olen ise olnud olukorras, kus keelt ei oska ega tea, mida teha. Pigem oleks see väga põnev – erinevatest kultuuridest inimestega kohtumisest on alati midagi õppida!


Lugu valmis Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM Tallinn) projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames. Ettevõtmist kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.