Tallinna esimene naisbussijuht trotsis ühiskondlikku eelarvamust – täna juhib linnaliinibusse Tallinnas 174 naist
 

Naiste aktiivsem tööleasumine bussijuhina algas üheksakümnendate lõpus ja kahekümnendate alguses, kui lõppes toonaste Ikaruse busside periood. Asemele tulid automaatkastidega bussid, mille juhtimine oli füüsiliselt kergem. Täna, mil Tallinna bussiliiklus tähistab oma 100 aasta juubelit, on 14% pealinna bussijuhtidest naised. Aastakümneid tagasi vaadatuks sellele viltu ja mõnigi keeldunuks bussi astumast.

„Tallinna esimene naisbussijuht oli Elsa Pihelgas – südikas naine, kes murdis ühiskonna hoiakuid. Toona, 1940ndatel nähti ametis vaid mehi ning naisbussijuhil tuli end tõestada nii tööandja kui ka sõitjate seas, kes naist roolis nähes keeldusid mõnikord isegi bussi sisenemast,“ selgitas AS Tallinna Linnatransport personalijuht Irene Metsis.

Ta nentis, et hoolimata ühiskondlikust eelarvamustest jätkus Elsal iseloomu, mis kandis teda 37 aastat kestnud töös erinevatel liinibussidel. Kuuldus temast kui kindla käega ja vastutulelikust bussijuhist levis kiiresti ning sellele järgnes kaastöötajate, kuid mis veelgi olulisem, sõitjate tunnustus.

37 aastat avariideta

TLT personalilugudest ilmneb, et Elsa esimeseks bussiks sai GAZ-AA, mida hellitavalt „Kass ai-aiks“ kutsuti. Kõvasti rappida saanud masin tuli neiul endal sõidukõlblikuks kõpitseda ning meeskolleegide üllatuseks sai ta sellega ideaalselt hakkama.

1951. aastal läks Elsa üle trofeemasinale Opel Blitz, mis kandis juhuse tahtel bravuurikat garaažinumbrit 1. Paar aastat hiljem anti talle sõita uhiuus ZIZ-155 ehk hellitlevalt „Jumbuks“ kutsustud buss. See oli oma aja kohta moodne sõiduk, kus uksed sulgusid nupust ning konduktori aset täitis kassaaparaat. Viimane Elsa juhitud buss LAZ 695M viidi 1981. aastal autolammutusse, peale mida töötas Elsa veel mõnda aega RAF mikrobussil, tehes Autobussikoondise ekspluatatsiooniosakonnale vajalikke sõite.

„Tema oskustest ja iseloomust kõneleb tõik, et 37 bussiroolis veedetud aasta ning kahe miljoni sõidukilomeetri läbimise vältel ei osalenud ta ainsaski avariis,“ tõi tänane personaliosakonna juht esile ja lisas, et TLT töötajate talletatud mälestuste põhjal oli Tallinna esimene naisbussijuht rõõmsa olekuga ja naljalembeline inimene, kellele meeldis suhelda töökaaslaste ja sõitjatega, ent kes ei pidanud vajadusel paljuks ise bussi hooldada ning varuosade defitsiidis otsida, kust väsinud jupi asemele uut leida. Koosolekutel, kus tuli seista enda ja kaastöötajate õiguste eest, võttis Elsa ikka sõna ning ühistel pidudel oli ta seltskonna hing.

Bussijuhist legendiks

„Elsa foto kaunistas aastast-aastasse ettevõtte autahvlit ning 1971. aastal pälvis ta kutseala parima töötaja tunnistuse. Lisaks hinnati Elsa tublit tööd mitmesuguste riiklike autasude, aunimetuste ja medalite ning ettevõtte aukirjade ja meenetega,“ tõi Metsis esile tunnustusi, mis naisbussijuhti saatsid.

Ta nentis, et Elsa Pihelgasest sai ühistranspordisektoris eeskuju, tänu kellele hakkas vaatamata ettevõttepoolsele umbusule ilmuma bussirooli üha enam naisi.

Täna on linnaliikluses bussiroolis 174 naist

Täna juhib Tallinna Linatranspordi busse 174 naist. Kõige noorem naisbussijuht on 28-aastane ja vanim 66-aastane. Staažikaim naisjuht on roolinud trolli või bussi aastast 1982 ehk juba 40 aastat.

Elviira Judin – TLT kõige staažikam naisbussijuht, oli vaid kahekümne aastane, kui alustas tööd trollibussiroolis.

„Toona nõudis tavabusside juhtimine füüsilist jõudu, mispärast naisi autobussikoondisesse tööle ei võetud. Siis lisandus bussijuhi ametile veel kohustus oma sõidukile esmast hooldust ja remonti teha ning see oligi peamine põhjus, miks bussijuhi ametit naistele sobimatuks peeti,“ tõi Judin esile. 

Pikaajalise naisbussijuhi sõnul on kõige olulisem bussijuhiametis püsida heatahtlik ja rahulik, sest igapäevaselt peab töötama äärmiselt stressirikastes tingimustes. „Bussijuht peab liikluses arvestama igasuguse käitumise ja sõidukogemusega kaasliiklejatega, sest tema vastutab, et buss ja reisijad tervena kohale jõuaksid. „Avariiohtlikke olukordi tekib päevas mitmeid, ent sellest ei tohi närviliseks muutuda, vaid tuleb säilitada külma närvi, teisiti pole lihtsalt võimalik. Tuleb olla tolerantne ja rahulik,“ on Judini deviis, mida ta iga kord enne bussirooli istumist meenutab.

Lühikese süütenööriga tüüp bussirooli ei sobi

Nelja lapse ema, alati naerusuine Gerly Saar alustas bussijuhina 2007. aastal. Suurte autode kogemus oli tal juba enne bussirooli asumist olemas: „Minu isa on rekkajuht ning sama ametit pidas ka vanaisa. Seega polnud suurte masinatega opereerimine mulle võõras.“

Bussijuhi töö juures meeldib nn uue-aja naisbussjuhile kõik. „Mulle meeldib bussiga sõita, liikluses osaleda, lõpp-peatuses töökaaslastega suhelda ja roolis muusikat kuulata. Saan hakkama nii lõõts- kui ka tavabussidega, kuigi tunnistan, et lõõtsaga sõit meeldib mulle rohkem – nii sõita kui tagurdada on sellega lihtsam ja pikkadel bussidel on ka pedaalid margist olenemata pehmemad,“ kommenteeris Saar.

Ta meenutas halenaljakat juhtumit oma tööaastate algusest, kui Kadaka peatusest bussi astunud naine suundus joonelt bussijuhi kabiini juurde. Tol ajal oli naisjuhte veel vähe ja heitnud pilgu Gerlyle, üllatus pahur reisija ning pomises, et tal on lihtsalt paha tuju ja ta lootis selle rooli taga istuva mehe peal välja elada, aga nüüd on kogu mõnu rikutud. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta