Meid ümbritsevad asjad on olnud alati seda nägu ja tegu, milline on olnud nende eksisteerimise hetk ajas. Nende esemete ajalugu, mis näitasid staatust, ilu või sõjalist võimekust, on olnud hästi jälgitav. Võtkem kasvõi auto – peaaegu igaüks meist on vähemalt pildi pealt näinud, milline oli auto vanasti. Samas mõned üldlevinud ja möödapääsmatud abivahendid on arenenud saladuseloori varjus ja nendest ei kiputa siiani rääkima. Järgnevas loos saate teada, kuidas on naised erinevatel aegadel hakkama saanud „nendel päevadel“, millest kunagi ei kõneldud.

Tampoonid

Erinevalt tänapäevasest massimeediast, mille vahendusel isegi iga koolieelik on näinud telekast reklaame tampoonide mugavuse ja töökindluse kohta, oli vanal ajal tegemist teadmistega, mis ilma erilise kärata pärandati naisliini pidi edasi.

Esimesed tõendid tampoonide kohta ulatuvad varajase Egiptuse aegadesse, kui naised võtsid menstruatsiooni ajal kasutusele pehmendatud papüüruse. Kreeklased kasutasid puupulga ümber mässitud marlilinti. Sellist viisi kirjeldas ka Hippocrates (500 a. e.m.a).

Algelistes tampoonides kasutati ka villa, käsnasid, paberit ja puitu. Hiljem võeti kasutusele puuvill.

Esimesed tänapäevased tampoonid võeti kasutusele USA-s. Pole täpselt teada, kes toote esimesena turule tõi, aga arvatakse, et see juhtus Chicagos. On üsna kindel, et esimesed tampoonimüüjad olid mehed, sest naised ei saanud tollal veel tõsiseltvõetavat äri ajada.

Väidetavalt pärineb tänapäevaste aplikaatorita tampoonide idee arstidelt, kes tegelesid haavadega ja esimesed tampoonid olidki tavalised haavatampoonid.

1929. aastal leiutas USA arst Earle Haas (1888-1981) esimese tänapäevase aplikaatoriga tampooni. Leiutaja ise pidas tampoonide ideed oluliseks edasiminekuks, sest talle ei meeldinud, et naised pidid teatud päevadel ebameeldivaid lappe kandma.

Otse loomulikult katsetas leiutist praktikas Earle Haas´i abikaasa, kellele meeldis proovitud materjalidest kõige enam puuvill. Et muuta tampooni paigaldamine hügieenilisemaks, lisati puuvillale eemaldatav paigaldustoru ja aplikaatoriga tampoon oligi sündinud.
 
19. novembril 1931. aastal sama leiutis patenteeriti. Doktor Haas kutsus oma leiutist menstruatsiooni vahendiks „Catamenia device“. Sõna „Catamenia“ tulenes kreekakeelsest menstruatsiooni tähistavast sõnast.

Kuuldused uudse põhimõttega tampoonidest levisid kiiresti. Mitmed firmad (k.a. Johnson & Johnson) olid tootest huvitatud. Lõpuks 16. oktoobril 1933. aastal müüs doktor Haas oma leiutise 32 000$ eest Denveri ärinaisele Gertrude Tenderich´ile, kes alustas Tampax tampoonide tootmist. Tenderich oli auahne Saksa immigrant, kes valmistas esimesi Tampax tampoone oma kodus õmblusmasina ja doktor Haas’i pressimismasina kaasabil.

Esimesed Earle Haas’i kavanditel põhinevad tampoonid paisati müüki 1936. aastal USA-s. Enne 1936. aastat olid kõik müügil olevad tampoonid ilma aplikaatorita.

Hiljem Earle Haas kahetses tampoonide patendi müümist, aga sellest hoolimata tegeles ta (kuni oma elupäevade lõpuni 1981. aastal) leiutise täiustamisega. 

Kui Tampax tampoonid pikenesid täitudes, siis günekoloog Judith Esser-Mittag töötas välja aplikaatorita tampoonid, mis täitudes hoopis laienesid. Carl Hahn ja Heinz Mittag lasid uudsed tampoonid masstootmisse 1940ndate lõpus. Carl Hahn müüs oma ettevõtte ja ka õigused patendile 1974. aastal ettevõttele Johnson & Johnson.

Enne Teist maailmasõda oli USA-s palju tampoonivastaseid. Üks peamisi argumente, miks tampoone ebasobivaks peeti, oli arvamus, et selle kasutamine soodustab seksuaalset läbikäimist. Arvati, et ema, kes laseb teismelisel tüdrukul tampoone kasutada, stimuleerib tütre teadmisi tema tupest – seega ka seksuaalsusest.

Teise maailmasõja ajal olid populaarsed käsnast tehtud tampoonid, sest neid sai korduvalt kasutada ja polnud vaja muretseda varude pärast.

O.B. tampoonid võeti kasutusele Euroopas 1950-ndatel. 1970-ndatel ostis J&J kaubamärgi ära. O.B. nimetus tähendab “ohne binde” ehk tõlkes “ilma sidemeta”.

1970-ndatel tulid kasutusse eriti väiksed tampoonid, mida reklaamiti ka süütutele tüdrukutele. Tüüpiline tampoonireklaam ei erinenud 1930-ndatel ja 1980-ndatel - mõlemas räägiti valgetes riietes vabalt olemisest.

1980-ndatel hakati rääkima ka toksilise šoki sündroomist (TŠS) seoses tampoonidega. Toksilise šoki sündroomi juhtumid said hoo sisse pärast seda, kui 1978. aastal Procter&Gamble võttis kasutusele superabsorbendina tuntud keemilise imavusaine. Turule hakkasid tulema superimavad ja ka sünteetilistest materjalidest valmistatud tampoonid. USA-s registreeriti 1980.aastal 813 TŠS juhtumit, kokku oli 80ndate alguses juhtumeid 942. 40 inimest surid. Pärast toksilise šoki sündroomi juhtumite massilist esinemist, tampoonide imavust vähendati. Paljud inimesed loobusid tampoonide kasutamisest, sest TŠS oli neid hirmutanud.

1990ndatel hakati rääkima puuvilla kasvatamisega seotud putukamürkide jääkidest tampoonides ja klooriga pleegitamise käigus tekkivatest dioksiinidest tampoonides. Loomuliku arenguna 90ndatel tõstatatud probleemidele on viimasel kahel aastakümnel taas kasutusele võetud klooriga pleegitamata ja sünteetiliste lisanditeta tampoonid.

Olgugi, et tampoonid on läbinud pika ajaloo, on nad siiski arenenud maailma privileegid. Arengumaade vaesemad naised kasutavad siiani vaid sidemete viisi või võimalust mitte midagi kasutada.

Hügieenisidemed

Enne 20.sajandit olid väga levinud riidest, kootud või õmmeldud naiste sidemed.

Riidest sidemed pesti pärast puhtaks ja neid kasutati vajadusel uuesti. Sideme sisuna või ka eraldi, on läbi aegade kasutatud riiet, villa, käsnasid, tuhka, saepuru, loomanahkasid, rohtu, turvast ja heina. Lambavillast, kaltsudest ja turbast on räägitud ka Eesti kommete juures.

Itaalias eelistati õmmeldud riidest sidemeid. Itaalias oli ka komme, et naine tikkis oma nimetähed igale sidemele. Siis oli teada, kelle omad pesumajast koju toodi (elati mitme pere kaupa koos) või kellele nööril kuivanud sidemed viia.

Norras eelistati näiteks hoopis kootud sidemeid.

Esimesed tänapäevased naistesidemed loodi firmade Sauthall (UK), Hartmann (Saksamaa, sarjad Mulpa, WWs …) ja Johnson & Johnson (USA, sarjad Lister’s Towel, Modess…) poolt 19. sajandi lõpus.

J&J esimene sidemesort oli “Lister’s Towel”, mis tuli välja 1896.aastal. See oli esimene USA-s toodetud naisteside. Hiljem lisandusid sidemete sarjad Curad (1920) ja Kotex (Kimberly-Clarck, 1921). Kotex sari on USA-s siiani müügil.

Southall sidemed on arvatavasti kõige vanemad tänapäevased ühekordsed odavad

sidemed. Need lasti välja 1888.aastal. Hartmann tuli oma esimeste sidemetega välja 1890.aastal. Hartmann lõi Camelia sarja, mis on samuti siiani Euroopas müügil.

Läbi aastakümnete oli sidemete (nii ühekordsete kui ka riidest sidemete) suurimaks probleemiks nende liikumine ühes või teises suunas. Kuna probleem oli tõsine, pakuti välja mitmeid lahendusi.

20.sajandi alguses olid kasutusel ka menstruatsioonipõlled. Need kaitsesid riideid määrdumise eest.

Tollaste sidemetega koos olid kasutusel sidemevööd. Sidemevööd kadusid USA tavaapteekidest müügilt alles 80ndate keskel.

Erinevad sidemevööd ja –korsetid olid ka meie vanaemade ja vanavanaemade riidekappides.

Kuna sidemevöö polnud väga kindel valik, siis võeti mõnel pool kasutusele traksid.

Traksid ei suutnud naiste heakskiitu pälvida, sest igapäevased toimingud olid nendega palju keerulisemad. Lõpptulemusena kasuti vööd ja korsetti ikkagi pikemalt.

Vastavalt moesuundade muutumisele arenesid ka sidemevööd. Võeti kasutusele madala asetusega abivahendid, mis võimaldasid kanda madala pihaosaga pükse ja seelikuid.

Esimene naiste sidemeid tootev tehas Skandinaavias (A/S Saba) alustas tegutsemist pärast Teist Maailmasõda (1945/1946 Tonsberg, Norra).

Esimesed pükste külge kleepuvad sidemed võeti kasutusele 1970-ndatel aastatel. Samal ajal olid ka moes kummide abil kinnitatavad sidemed.

1970ndatel tulid USA-s käibele tagasi ka riidest sidemed, sest järjest enam naisi hakkas mõtlema kokkuhoiule (ei pea igal kuul ostma uusi sidemeid), keskkonnale (ressursikulu on väiksem), maailmavaatele (feministid) ja tervisele (pole lõhna- ja säilitusaineid ega imavusgeele).

Kui lääneriikides tulid 70ndatel riidest sidemed käibele tagasi, siis ENSV-s nad käibelt ära ei kadunudki. Enamik naisi kasutas riidest sidemeid veel 1980ndatel aastatel, mõned isegi 1990ndate algusaastatel.

Eestis võib riidest sidemete vaiksest tagasitulekust rääkida praegu, sest ökoringkondades on tekkimas vastav trend.

Tänapäevased korduvkasutatavad sidemed erinevad tavalisest kaltsust tublisti, sest nad on nii kuju kui ka hoolduse poolest on tehtud võimalikult mugavaks, olles täidispatjade, tiivakeste ja sageli ka trukkidega varustatud.

Ühekordsed sidemed on muutunud viimastel aastakümnetel õhemateks ja sisaldavad enamasti palju sünteetilisi materjale ning imavusgeeli.

Tänase päeva märksõnadeks võib pidada "nagu puuvill" ja "nagu siid", aga rõhk tuleb panna sõnale "nagu".

Kuna osadele tarbijatele sünteetilised ühekordseks kasutamiseks  mõeldud hügieenitooted siiski ei sobi, on turule hakanud tagasi tulema lihtsad, ilma lisanditeta puuvillased või tselluloosist valistatud vahendid.

Kasutatud materjalid:
http://www.mum.org/ (Menstruatsioonimuuseumi koduleht)

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta