Väike ja suur igavus tulid mulle üksildase maja juures külla. Suur oli see, mis mind kolmel kevadel maailma uudistama viis maja juurest ja väike oli see, mis peaaegu iga päev mulle külla tuli.

Nooremapoolse õunapuu ladva saagisin ma lühemaks, et puu rohkem puu moodi välja näeks. See juhtus siis, kui suur igavus mind laia ilma ära viis.

Kui suve keskpaiku tagasi jõudsin ja väike igavus mind toast välja ajas, istus väike pruunselg-õgija seal saetud ladvatüüka otsas. Väike igavus, mis alati suureks seal kasvas, tõi mind veel kümneid kordi teda ukse peale vaatama.

Ja kevadel tervitasin just teda enne suure igavuse juurest äraminekut esimesi kordi. Nii sai suur igavus pisut väiksem ja väiksemad veel väiksemad kui ukse pealt vaatamas käisin oma õgijat, kellele istumispaiga loonud olin.

Väike lind oli minu õuesaadik ja väiksed igavused olidki koos temaga väiksemad või kadusid üldse õue pealt... minu juurest.

Kauksi, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!