Kui mu tütar alles päris pisike oli, käisime tihti maal. Õigem oleks öelda, et enamik ajast ta seal viibiski. Minu ema, keda me Mammaks kutsusime, oli juba kodune ja tal oli piisavalt aega oma lastelaste jaoks.

Kui ta minu kasvatamisel ei saanud ajapuudusel suurt hellust üles näidata, oli ta meie tüdrukud päris ära hellitanud. Tundus, et maal käiski elu meie mudilaste järgi. Muud kodused tööd tehti siis, kui aega üle jäi. Aitasime ise ka suviseid töid maal teha. Sügisel kolisime kõik jälle linna tagasi ja mu tütar hakkas taas lasteaias käima.

Nüüd oli minul vahest nii, et ei suutnud piisavalt aega leida oma tirtsule. Kangesti kiire oli. Juhtus sedagi, et mul tuli ka tüdrukuga mõnikord isegi kurjustada. Siis lubas ta kõik mu riidlemised Mammale ära rääkida. Kui me siis maale jälle läksime ja seal Mamma mõne kõvema sõna ütles, siis lubati kõik emale ära rääkida. Pisikesest peale teadis tüdruk, kuidas meid ümber näppude keerata.

Hea oli ainult see, kes oli parajasti kaugel.

Talvel sai vähem maal käidud ja siis tuli meie neiukesel mõnikord kange Mamma igatsus peale. Hakkasid tulema jutud, et toome Mamma ära linna. Maal on vaja puid lõhkuda ja ahju kütta. Meil siin on ju tuba soe. Tuli lapsele selgeks teha, et Mamma ei saa oma lambaid ja lehma kuhugi jätta, nad vajavad ju ka süüa. Kes siis pudulojuste eest hoolitseb, kui Mamma linnas on? Elasime tütrega sel ajal ühikas ja meie tuba oli kõigest kaksteist ruutmeetrit suur.

Oma naiivsuses arvasin, et laps sai sellest aru, et meil pole ruumi. Ta pidas ikka parajalt pika pausi. Ilmselt kaalus ta oma peas kõiki variante. Vastus, millega tüdruk lagedale tuli, võttis mul lausa jalad alt.

Neiuke teatas, et lammaste eest las hoolitseb onu Vello, aga lehma toome ikka linna koos Mammaga. Paneme selle siis koridori lõppu rõdule elama. Need vene tädid võivad oma pesu ju toas ka kuivatada. Hakkame piima müüma ja saadud raha eest ostame lehmale toitu. Kevadel lähme koos Mamma ja lehmaga jälle maale.

Poleks küll uskunud, et ühel kolme-neljasel tüdrukutirtsul on nii kõva teooria ja plaan valmis mõeldud. Seletasin siis pikalt ja laialt, miks ei saa üks lehm linnas rõdul elada. Kus kohast me talle heinu võtame ja mis me siis sõnnikuga teeme? Tuli rääkida ka seda, et lehmad ei saa õues ööbida, kui on talv ja külm.

Mamma lehm on harjunud sooja laudaga ja jääb ruttu külma käes haigeks nagu inimenegi. Vaata, kui suur on lehm ja kui kõvasti ta siis veel köhida võib. Üksnes metsloomad on võimelised külmaga õues olema, sest neil on paks kasukas. Tuli isegi seda meelde tuletada tüdrukule, et nii suurt looma nagu on lehm, ei võta keegi rongi. Autot meil pole ja muud moodi me seda lehma linna toodud ei saa.

Laps kuulas mind ära ja teatas siis, et küll ta midagi välja mõtleb koos Mammaga. Mingi võimalus ju ikka on. Hiljem teatas ta mulle, et kui Mammat linna tuua ei saa ilma lehmata või siis lehmaga koos, jääb üle ainult meil maale sõita. Olin sellega nõus ja juba järgmine laupäev sai maal käidud Mammat kallistamas.

Kui Mamma linna toomine koos lehmaga oli teooria, siis maal vanaema kallistamine oli juba praktika. Ja nii said ka need keerulised sõnad ka selgeks.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!