16. oktoober 2013 oli tavaline tööpäev, kui äkitselt ilmus aknale üks kena helepruun liblikas. Tormasin kohe fotoaparaadiga õue, et temast pilti teha. Liblikas istus rahulikult ja oli näha, et teda minu tegevus ei häirinud. Tal oli ükskõik, sest ta oli oma tiivad korralikult kokku voltinud ja puhkas. Pildile said kõik iseloomulikud sakid ja triibud jäädvustatud. Imestasin veel, et liblikad nii hilja üldse lendavad.

Seejärel tekkis mul mõte jätta pildile ka tema kõhupool. Mõeldud – tehtud. Käisin toa ja õue vahet, et paremaid kaadreid saada. Pildile jäid nii tundlad kui ka jalad, mis muidu oleksid tiibade varju alla jäänud. Ma ei osanud kohe seda liblikat määrata, arvasin vaid, et eks ta mõni öölane ole.

Kodus tarku raamatuid uurides sain teada, et tegu on kollase talivaksikuga (Agriopis aurantiaria).

Päeval tehtud pilte vaadates tundsin äkitselt häbi ning mu südametunnistus hakkas mind piinama. Oli tunne, nagu oleksin käinud salaja kedagi aluspesus piilumas ja siis luba küsimata veel pilte teinud. Päris piinlik oli. Aga ma lohutasin end sellega, et liblikad ei saa vaielda ja ma pole ametilt paparatso. Kasutan pilte vaid harival eesmärgil. Mis võib tal olla selle vastu, et ma natuke targemaks saan?

Nüüd tean, et Euroopas elab talivaksikuid 7 liiki ning neist Eestis 2 liiki – õunapuu talivaksik (P. pomonaria Hb.) ja raba talivaksik (P. lapponaria Bsd.). Nende röövikud toituvad enamasti lehtpuudel. Nii väidab J. Viidalepp raamatus “Liblikate määraja” (trükitud 1971. aastal).

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta