Ligikaudu 100 tuntud rõivatootjat ja edasimüüjat on kolmeaastase koostöö tulemusel välja arendanud tarkvara, mis aitab neil oma toodete keskkonnamõju mõõta. Programm arvestatab kogu toote olelusringi alates toormest kuni jäätmeteni. Mõne aja pärast üritatakse jõuda ka selleni, et toodete keskkonnamõju tarbijatele tutvustada, kirjutab The Wall Street Journal.

Öko-indeksi eesmärgiks on anda rõivafirmadele ühtne võimalus oma toodete sotsiaalsete ja keskkondlike mõjude hindamiseks ning selle põhimõtteid tutvustatakse avalikkusele augustis Salt Lake Citys toimuval rõivamessil „Outdoor Retailer“.

Tarbijatele ei näidata siiski kohe tulemusi ja rõivafirmad ei ütle ka täpselt, millal nad seda teevad. Lõpptulemusena peaksid tarbijad siiski saama poes öko-indeksi alusel võrrelda, millise rõiva või jalanõu ökoloogiline jalajälg on väiksem.

Loomulikult ei veena ükski öko-indeks tavatarbijaid kandma riideid, mis neile ei meeldi, olgu need kui tahes „rohelised“. Siiski võib keskkonda vähem saastav toode saada eelise, kui tarbija valib näiteks kahe talle meeldiva eseme vahel. Samuti tuletab indeks tarbijale meelde, et igal tema ostul on mõju, mis ulatub väga kaugele poeseinte vahelt välja.

Öko-indeksiga on liitunud lai valik tuntud rõivafirmasid alates Adidasest ja Nike’st kuni Timberlandi ja Levi Straussini. Ettevõtete endi sõnul on neil hulgaliselt töötajaid ja kliente, kellele keskkonnateema on väga südamelähedane.

Kahjuks ei ole programmiga liitunud ükski luksusbränd. Kõrgema hinnaklassi brändid on ka varem näidanud, et jaemüügitrendid neid eriti ei kõiguta ning nad näevad oma tooteid teistest fundamentaalselt erinevatena.

Öko-indeksi tarkvara esitab rõivatootjatele rea küsimusi nende keskkonna- ja tööjõupraktikate kohta; paljud neist küsimustest puudutavad ka varustajaid. Kogutud andmete põhjal koostab tarkvara hinnangu, mis võrdleb toote mõju võimaliku ideaaltulemusega.

Küsimused puudutavad kogu toote olelusringi alates toorainete ammutamisest ja transpordist kuni toote valmistamise energiakulu ning jäätmekäitlusesse teisaldamiseni. Näiteks Levi’s teenib lisapunkte oma programmiga, mis palub klientidel oma vanad teksad heategevuseks annetada, Timberland aga oma nahaparkimisprotsessiga, kus puhastatakse hoolikalt reovett. Loomulikult võiks mõlemad näited olla reegliks, mitte erandiks, aga positiivsete näidete tunnustamine on parem kui mitte midagi.

Punkte kaotatakse arvukate transpordikilomeetrite ja liigse pakendamis tõttu. Öko-indeks sisaldab ka hinnanguid sellele, kuidas tarbijad soetatud rõivaid pesevad-hooldavad ning mis saab riietest pärast kandmist.

Ettevõtted nendivad, et indeks sisaldab mitmeid hinnanguid ja pole nii täpne kui võiks, kuna osalejad on väga erinevad – kingade tootmisprotsessil ei ole palju ühist särgi valmistamisega ja neid on väga keeruline omavahel võrrelda. Suureks miinuseks on ka see, et rõivafirmad esitavad kogu kasutatava info ise ja nad ei pea selle õigsust kuidagi tõestama.

Indeksi tulemusi tutvustatakse tarbijale niipea, kui kõik ettevõtted jõuavad kokkuleppele, kuidas seda teha. Arvestades osalejate arvu ja suurust ei saa see ülesanne olema kergete killast. Üks asi on kasutada kogutud infot firmasiseselt, hoopis teine aga seda klientidele presenteerida. Kõik tahavad kindlad olla, et konkurent räägib asjadest samas keeles. Näiteks ei olda veel ühel meelel, kas näidata tulemusi ühe üldise skoorina toote hinnalipikul või hoopis detailsemalt näiteks veebis.

Et tarbijal indeksist kasu oleks, peaks see kindlasti ühtne ja võrreldav olema. Loodame, et rõivahiiud hakkavad uut indeksit kasutama toodete täiustamiseks, mitte rohepesuks.

Allikas:
The Wall Street Journal: How Green Is My Sneaker?