Värske tuviomanikuna õpin nüüd tundma linnu teadvusolemust. Pole midagi öelda, igati vahva tegelasega on meil tegu.

Üks asi on siiski murettekitav, - tagumine pool ei ole linnul nii intelligentne, et alluks esimese poole juhtnööridele ja, mis seal salata, minugi ootustele linnu käitumise osas.

Tuleb teine, ... see tähendab, et lind tuleb ja nokib minu taldriku pealt, astub siis ka ise sammu paar roavaagnale ja ... laseb sinna oma jääkpanuse.

No ei meeldi mulle selline asi, ei meeldi! Kui mul kunagi rott oli, siis temaga võis küll koos süüa ja isegi õlut juua.

Niisiis mõtlen nüüd linnu "tagumise ruumi" ehk kloaagi ebamõistlikule ehitusele, - seal, vedelamate ja paksemate jääkfraktsioonide ühinemisruumis ei ole täiendavat pidurmehanismi, et lind end kultuurselt väljendada saaks. Aga võiks ju olla.

Ja siis läheb mu mõte inimeste peale. Meil küll on (tervise korral) seal taga intelligentsed pidurdusmehanismid olemas, mistõttu me saame iseenda ja liigikaaslaste heaolu ja füüsilise puhtuse tagada, aga seevastu ei ole meil neid pidureid eesotsas olemas.

Hammaste tagant pudeneb meil kontrollimatult välja mistahes fraktsioonis mõte või mõttetu sõnamulin ning tundub, et praegusel pingeajastul ongi meis tõeline vaimne p...taud valla puhkenud. Ilmselgelt ajab see kõiki ümbritsevaid närvi, keda kuuldavad roiskunud helipritsmed või visuaalselt vaadeldav vaimne sõnnik puudutavad. Me elame vaimse saastumise õhkkonnas ja ilmselt see õhkkond ongi saastunud vingete haigustekitajatega - viirustega. Võib-olla see õhkkond ise ongi suurepärane ja suupärane toitja millimallika mõõtmetega teadvuse jaoks.

Inimesel on ebaintelligentne, liiga võimas ja tahtele allumatu mõttejõud ning kahjuks ka sõnu mittekinnihoidev suuehitus, jõuan ma linnufilosoofina laiema järelduseni.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta