Mitte ammu aega tagasi sai tädipojaga räägitud ja meenutatud möödunud aegu Jaanimäel. Kuidagi läks jutt lapsepõlve peale ja pajatatud sai sedagi, kuidas käisime suvel kõik lapsed koos rabas ujumas. 

Olid alles ajad! Tuli mullegi meelde nii mõndagi. Tekkis tahtmine üht-teist kirja panna, et seda teiega jagada. 

Need lood juhtusid siis, kui ma olin veel kooliplika ja elasime Jaanimäel. Lapsed tahavad ikka sulistada vees soojadel suvepäevadel. Meil oli küll olemas metsa ääres oma tiik, mis paistis kena veesilmana, aga ujuda seal polnud võimalik. 

Varjas ju mets lõunapäikest ja vesi tiigis oli alati külm. Pealegi oli tiik sammalt täis kasvanud ja seal elutsesid kaanid. Niisuguses kohas pole eriti tahtmist vette ronida. Meie suuremad veekogud olid kas Soodla jõgi või Kalijärv. Kuid jõgi oli täis allikaid ja Kalijärv asus kaugel. 

Ujumise isu aga kummitas iga päev meid koledalt. Jaanimäe elamisest põhjapoolse metsa taga asus turbaraba oma karjääridega. Poisid teadsid seal üht ujumiskõlbulikku kohta. Sinna tuli minna kõigepealt läbi metsa, siis astuda veel oma kilomeetri jagu mööda kitsarööpmelist turbaraba raudteed. 

Hüpata üle kraavi ja tatsata karjääride vahelist teerada pidi ujumiskohani. Alguses lubas ema meid sinna ainult koos poistega, sest kui midagi juhtub, saavad poisid meile appi tulla. Seepärast läksime sinna ikka suure karjaga ja kõik koos. 

See oli üks kummaline paik, mis oli ümbritsetud kõrgete saartega, kus kasvasid männid ja kased. Tuult sinna ei puhunud ja vees oli alati soe. 
Ühe saare küljest ulatusid vette mitu kändu. Nende harudest oli hea siis kinni hoida ja vees jalgadega siputada. Mida rohkem jalgu liigutasid, seda paremini püsisid veepinnal.

Ega me, väikesed plikad, ei osanud õieti ujudagi. 
 

Selline kännu küljes jalgadega summimine oligi meie ujumine. Poisid lasid ikka karjääris ringi nagu saarmad. Nemad juba oskasid ujuda. Ainult, et seal ei saanud kaua olla. Kui me oma karjaga sinna vette sulpsatasime ja seal ringi hüppasime, tõusis varsti põhjast üles turbamuda nagu kohvipaks ja sellega koos tõusis pinnale ka külm vesi. 

Siis tuli koju minna ja selle päeva lõbu oligi läbi. Imelik oli see, et mida rohkem me seal käisime, seda vähem muda meie ujumiskohas tekkis. Ju see vajus kõik vastaskalda juures põhja. Vähemalt nii me ise uskusime. 

Oli ikka vaks vahet kevadisel ujumisel ja suvelõpu ujumistel. Juunis pidime endid kaevu juures puhta veega üle valama, aga augusti lõpus polnud seda enam vaja teha. Olime ilma loputamatagi puhtad. 

Praegu on mulle arusaamatu, kuidas me üldse olime nõus säärases mudaaugus sulistama. Mäletan ka ühte seika, mis oleks üpris halvasti võinud mulle lõppeda, kui jälle poisse poleks kaasas olnud. 

Meie pere poisid olid juba suured mehed ja tüdrukutel oli alati tegu neil kannul püsida. Arvata võis, et ega nad seda ise ei tahtnudki. Tüdrukud sabas olid neile tülinaks. Polnud vaja sääraseid pätakaid, kes kõiki jutte pealt kuulaksid. Meie aga ei tahtnud kuidagi maha jääda ja  järgnesime neile kasvõi joostes. 

Tormates poiste kannul, unustasime igasuguse ohutuse. Ei pannud me kunagi rabasse minnes kummikuid jalga ega vaadanud kiirustades, kuidas ja kuhu astusime. Isegi hirm usside ees kadus  Õnnetus ei lasknud end kaua oodata. 

Ujumiskohta minnes tuli ületada mitu erikõrgusega saarekest. Aja kokkuhoiu mõttes otsustasin ma ronimise asemel hüpata ülemiselt saarelt alla alumisele. Kange kiirustamisega tegin muidugi valearvestuse. 

Jalg libises mudasel pinnal ja ma plärtsatasin selili vette. Selles karjääris ei olnud me kunagi ujunud. Vesi oli seal sügav ja läbipaistev ning õnneks ka soe. Kuni selle hetkeni teadsin et, ma et ei oska ujuda. 

Kangest ehmatusest ja hirmust hakkasin ma kiiruga oma käsi ja jalgu nii liigutama nagu poisid tegid vees olles. Nii ma ei vajunudki põhja vaid suutsin isegi liikuda vees. Suure segadusega ma ei ujunud mitte kalda poole vaid eemaldusin sellest. 

Alles tüdrukute kisa tõi mind mõtlemisele tagasi. Kaldale sain juba poiste abiga. Ega siis sellepärast veel ujumine tol päeval ära ei jäänud. Väänasime kleidist vee välja ja see kuivas männiokstel kuni me oma supluskohas vees olime. 

Kodus me muidugi sellest väikesest vahejuhtumist ei rääkinud ja meie pere poisid enam ei jooksnud ka eest ära. Nii palju oli siis sellest õnnetusest ikka kasu. 

Lastel on aga kombeks kasvada ja iga suvega jäi meid, kes rabaaugus ujumas käisid ikka vähemaks. Kes läks mujale kooli, kes jälle sõjaväkke. 

Mäletan oma viimast rabas ujumist ka. Olin siis täiesti üksi. Ronisin vette küll, aga tulin kohe välja. Ujumiskoht tundud nii mudane ja väike olema, et ei olnud seal mingit isu supelda. See jäigi viimaseks korraks. 

Marjul ja seenel on käidud küll hiljem rabas ja iga kord sai see ujumiskoht ka üle vaadatud ning neid vanu aegu meenutatud. Aga vette ma seal pole enam saanud. Nii palju siis nostalgilisi mälestusi meie ujumiskohast raba vanas turbakarjääris.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta