Eesti esimeste teadlikult sotsiaalsete ettevõtetena arendatud organisatsioonide algusaastad on täis meeletut töörügamist, rõõmu kordasaadetud muutustest ja valusaid tagasilööke. Kuidas on läinud Uuskasutuskeskusel, Terve Eesti Sihtasutusel ja MTÜ-l Hingest, uurisid Urmo Kübar ja Janek Mäggi.

Oma teiseks sünnipäevaks 2005. aasta suve hakul oli head teha soovijate ning abivajajate kokkuviimiseks loodud Heateo Sihtasutusel juba enam-vähem olemas see, mille põhjal üht organisatsiooni tavaliselt edukaks peetakse: mitmed kenasti kulgenud projektid, paljudest Eesti tippudest koosnev toetajate ja abiliste ring, tasapisi suurenev meeskond ning meedia soosiv suhtumine.

Aga oli veel midagi – ja nimelt sellist, mis üht tegelikult head organisatsiooni näiliselt tublist eristab. See oli aus enesehinnang, et samamoodi jätkates võidakse küll probleemideta edasi tegutseda, kuid eesmärgiks seatud ühiskondlikeks muutusteks on vaja oma tööd põhjalikult ümber korraldada.

Ei, põhjus polnud selles nagu napiks Eestis altruistlikke inimesi, kes valmis ühiskonna heaks panustama. Kitsaskohaks osutus hoopis kodanikuühenduste ja nende eestvedajate suutlikkus seda valmisolekut rakendada, oma tegevusi plaanida ning organisatsioone arendada ja majandada nii, et tööl kestvaid tulemusi oleks.

Uut lähenemist otsides jõudis sihtasutus Ashoka ülemaailmse võrgustikuni, kes tegeleb just selliste liidrite, muutuste eestvedajate ehk sotsiaalsete ettevõtjate leidmise ja abistamisega, kes suudavad ühiskondlike probleeme lahendada selleks ise raha teenides. Ashokast kirjutatud raamat “Kuidas muuta maailma?” kaasas, sõitis Heateo juhataja Artur Taevere üle kahe aasta esimesele puhkusele – pelgalt selleks, et mõne päeva pärast loetust vaimustatuna tööl tagasi olla.

Siit algab sotsiaalse ettevõtluse lugu Eestis. Muidugi, võimsaid maailmamuutjaid oli siin varemgi – nimetagem näiteks peavoolu filmide võimutsemisele vastukaaluks Pimedate Ööde festivali käivitanud Tiina Lokki, enam kui 100 000 inimesele arvuti algõpet andnud Vaata Maailma sihtasutust, või säästva tarbimise propageerimiseks loodud Taaskasutuskeskust. Seni ei olnud neid aga nii nimetatud ega sotsiaalset ettevõtlust kui elujõulist lahendust teadlikult arendatud.

Riina Raudne

Nii ei osanud ka Oxfordis sotsiaalpoliitika magistrikraadi kaitsmise järel Eestisse naasnud Riina Raudne mõelda endast kui sotsiaalsest ettevõtjast. “Ma olin tavaline tööd otsiv ülikoolilõpetaja,” ütleb ta. “Teadsin, et tahan teha midagi HIVi ennetuse alal, mul oli palju soovitusi ja ideid, et “see pole hästi” ja “hoopis nii peaks tegema”, ilma et oleksin üldse mõelnud, et neist võiks tulla mingi lahendus.”

Millega siis Riina rahul ei olnud? HIVi epideemia puhkedes oli riik sisse seadnud põhiteenused riskigruppidele – süstlavahetus, kondoomide jagamine, noortenõustamine –, mis toimisid rahuldavalt, ent pelgalt üksikisiku tasandil, põhimõttel “ma pakun sulle midagi ja loodan, et sa seda kasutad”. “Kondoomi saamisest ei piisa, kui sa, su sõbrad ja sekspartner ei pea selle kasutamist enesestmõistetavaks,” räägib Riina.

HIVi jutuga kontoritesse

Kuni ennetus on suunatud üksnes riskirühmadele, jääb HIV alati kõrvaliseks teemaks, tundis ta. Teemaks, millest teavad vaid arstid, sotsiaaltöötajad ja haiged, samas kui nakkus levib, võimaluseta tavainimesele selgeks teha, et see ohustab ka teda.

Ennetusega tuleb jõuda just selliste inimesteni, enne kui HIV on sama tavaline kui klamüdioos või herpes, rääkis Riina algul oma kooliaegsele sõbrale Arturile ja PRAXISe juhile Ain Aaviksoole, sealt edasi juba koos jurist Maarja Neivelt-Oviirile ja teistele.

Kümnetest Skype’i- ja kohvikuvestlustest, eri lahenduste vaagimisest ning pöörastest reklaami-ideedest koorus Terve Eesti Sihtasutuse (TESA) mõte. TESA ideest kaasata HIVi ennetusse ärisektor ja hakata läbi viima koolitusi töökohtades sai Heateo esimese sotsiaalse ettevõtja konkursi kandidaat.

Samal sügisel kajas seni tundmatu sotsiaalse ettevõtluse mõiste vastu juba igalt poolt. Eesti Päevalehes ilmusid leheküljesuurused tasuta reklaamid, et otsitakse inimesi uute ideede ja energiaga nende elluviimiseks, taustal uljas habetunud austraallane kodutute jalgpalli maailmameistrivõistlustelt. MMi korraldaja Mel Young käis kõnelemas Pärnu juhtimiskonverentsil, Fontese kirjastus andis välja eesti keelde tõlgitud “Kuidas muuta maailma?”

Konkursile laekus 49 ideed, enamiku puhul siiski probleemiks veenva elluviija puudumine. Pettumus? “Eks me teadsimegi, et selliseid inimesi on vähe, võtsime seda pigem nii, et see on tööpõld, millega meil tegeleda tuleb,” sõnab Artur Taevere.

 On’s sotsiaalne ettevõtlus Eestis võimalik?

Raskustele vaatamata usuvad kõik küsitletud sotsiaalse ettevõtluse tulevikku Eestis ning leiavad, et praegu on sellega juba lihtsam alustada kui neil paari aasta eest.

“Nägime, et idee iseenesest töötab, vajadus ja inimesed on olemas, lihtsalt oli veidi vara,” tõdevad Hingesti poisid. “Vahepealsed aastad on mõttemalle muutnud, puuetega inimesed tulevad nüüd palju paremini kaasa ja ka ettevõtete seas on ühiskonnateemad märksa popimad.”

“Uuskasutuskeskuse probleemid tulid kogemuste puudusest, mitte sotsiaal­se ettevõtluse vormist,” ütleb ajutine tegevjuht Minni Tint. “Me oleme ju tegelikult väga popid, inimesed on hästi hoolivad ja huvitatud. Nende teemadega tegelemiseks on praegu parim aeg.”

Riina Raudse sõnul aitab ka see, kui ootuste seadmisel asju rahulikumalt võtta. “Mulle tundub, et kriteeriumiks ei pea ilmtingimata olema, et sa kas teenid 100% tulust ise või siis ei ole edukas sotsiaalne ettevõte. On täitsa piisav, kui teenid esimestel aastatel osa tulust ise, osa tuleb toetusena, ja sa püüdled hea ärimudeli poole. Kui sul on hea idee ja meeskond, on mõistlik oma teenus täiesti välja arendada ning algusest peale isemajandamise ootus muudab selle liiga keeruliseks.”



Loo teine osa ilmub homses Bioneeris.