Kohtumine kiirgliblikaga oli minu elu üks imelisemaid hetki. Poleks iial arvanud, et üks väike olevus võib olla nii uudishimulik ja usaldav.

Nägin teda 2011. aasta juuli lõpus Laoküla raudteepeatuse juures. Viibisin seal oma töökohustuste tõttu. Oli kohutavalt kuum päev. Higistasin meeletult ja tänasin õnne, et ei viibi kuskil tänaval rahva hulgas. Otsisin varju just valminud uute perroonide katusealusest.

Märkasin minu ümber tiirutavat üpris suurt liblikat. Ju ma oma kirka raudteelase vestiga talle mingit huvi pakkusin. Naljakas oli mõelda, et keegi sind niiviisi suureks lilleks peab. Selline oli tol hetkel minu arusaamine asjast.

Minu ülevaatamist alustas liblikas püksisäärelt. Maandus paremal jalal, marssis pikki püksisäärt edasi-tagasi. Sättisin fotoka pildistamisvalmis. Ega siis iga päev juhtu, et liblikad ise mu vastu huvi tundma hakkavad.

Kiirgliblikas. Pildistas Pille Lipp.

Tegin õnnelikult paar klõpsu ära. Imestasin veel, et suutsin end niiviisi ennast pöörata, et liblikas ei ehmunud. Natukese aja pärast tajusin, et võin koos liblikaga ennast liigutada. Temal oli sellest ükskõik.

Siis tüdines tiivuline minu jalgade takseerimisest ja võttis ette mu töövahendid. Nüüd sain ma teda lähemalt vaadata. Tiibade alumine pool oli pruunikas. Tiibade pealmine pool oli eriti huvitav: see oli segu pruunist, sinisest, lillast, elektrisinisest. Värv olenes sellest, mis nurga alt liblikat vaadata.

Ma polnud kunagi säärast liblikat näinud ja jälgisin teda huviga. Lootsin erinevaid varjundeid pildile saada. Kahjuks pani liblikas oma tiivakesed kokku iga kord, kui pildistada üritasin.

Liblikas aga ei lasknud sellest end heidutada, pigem mina põdesin oma kohmakuse üle. Tema käis ja tupsutas oma londiga mu töövahendid üle. 

Viimaks maandus liblikas mu higistel kätel. Soolane higi ilmselt meeldis talle, aga mina piinlesin kõdi käes.

Liblikas uuris minu kätt ja muu teda ei huvitanud. Mõne aja pärast tiivuline lahkus väärikalt uusi jahimaid vallutama. Mina, kes ma polnud kunagi nii väikeste tegelastega tegemist teinud, olin hämmeldunud. Keegi usaldas ja riskis tulla mu käele. Need olid sellised hetked, mis jäävad kauaks meelde.

Kodus uurisin järgi kellega on tegu. See oli väike kiirgliblikas (Apatura ilia). Neid liblikaid on Eestis tegelikult kahte liiki: suur kiirgliblikas ja väike kiirgliblikas. Viimane liik oli alles eelmisel sajandil meil haruldane. Vähemalt nii väidab 1971. aasta J. Viidalepa "Liblikate määraja“. Erki Õunap ja Urmas Tartes kirjutavad aga oma 2014. aastal välja antud raamatus „Eesti päevaliblikad“, et see liblikas on Eestis tavaliseks muutunud viimase 15. aasta jooksul.

Sain ka teada, et see liblikas ei armastagi lilledel peesitada, nagu teised tiivakandjad teevad. Tema on huvitatud sellest, mida meie vastikuks peame. Need liblikad leiab kõige sagedamini metsateedel ja lagendikel, kus võib leida loomade väljaheidet. Veel meeldib neile higilõhn. Looduses võib seda liiki liblikaid ligidale peibutada ka lõhnava juustuga ja tema tegevust siis jälgida. 

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!