Tänapäeval arutatakse üsna tihti selle üle, milline peaks olema õige mees või isa.

Tõeliselt mehelikke omadusi nagu sihikindlus, eneseteostus, jõud, headus, tahtejõud ning loovus on kogukondades läbi aegade isadelt poegadele edasi antud. 

Kujundite keeles võib pere meesliinis antud pärandväärtusi vaadelda varalaekana, milles on kõikide eelnevate põlvede poolt kogutud tarkus ning mis annab võimaluse mehel tunnetada end oma suguvõsa täisväärtusliku osana. Kui üks põlvkond mehi sellest varalaekast ilma jääb, siis on see kõikidele järgnevatele põlvedele suur kaotus. Seega lasub igal mehel vastutus selle eest, et temale pärandatud varalaegas saaks võimalikult külluslikult ja ka oma panuse poolest rikastatult järgmisele põlvele edasi antud.

Erinevatel põhjustel on tänapäeva ühiskonnas kunagine vägev isade-poegade põlvkondadevaheline liit murenenud. Robert Bly peab raamatus „Ürgmees“ selle peamiseks põhjuseks ühiskondliku korra muutust. Poja kasvatamise aastatuhandete pikkune traditsioon püsis sellel, et isad ja pojad elasid külg külje kõrval ja isal tuli pojale ametit õpetada: põlluharimist, puusepatööd, sepatööd või rätsepa oma. Tööstuslik revolutsioon muutis kõigist perekondlikest suhetest kõige negatiivsemalt just isa ja poja suhet. Pojal ei olnud erinevalt varasemast enam võimalust isaga külg-külje kõrval olla ja isa ametit ning elukogemust kogeda. Isa nägemine põgusalt vaid õhtutundidel ei pruugi aga anda pojale isast piisavalt head tunnetust.

Sellistel sündmustel on väga pikaajaline mõju. Paljudest sõjajärgsel ajal emade poolt üksinda üles kasvatatud poegadest on nüüd saanud vanaisad, aga nende isade kaotuse tõttu kaduma läinud varalaekast tunnevad puudust veel ka nende pojapojad. Võimalik, et sellistest mehelikest väärtustest ilmajäämisega on selgitatav ka see, miks need praegu juba ise pereloomise eas olevad pojapojad kipuvad kohati kandma pigem pehmemaid (emalikumaid) väärtusi.

Kuidas aga varalaeka väärtustele ligi pääseda ja neid oma pojale edasi anda? Üheks võimaluseks on esmalt laeka sisu ise kogeda ja seejärel pojale vahendada. Selleks võib leida mõne rikkaliku varalaekaga mehe, eelistatult oma suguvõsast, ja temalt õppida. Viimastel aegadel on hakatud korraldama ka meestevahelisi vestlusringe, mille käigus üksteist toetades saadakse iseendaga parem kontakt ning mõtestatakse lahti meheks olemise väärtusi. Sellistes vestlusringides osalemine aitab meil leida iseennast ning aitab näha maailma terviklikult.

Teiseks võimaluseks on pojale antavat laegast täita vahetult teiste meeste kaasabil. Kunagi olid selleks initsiatsiooniprotsessi juhtivad teadmamehed, tänapäeval võiks seda rolli osaliselt kanda isade-poegade laagrid. Sellistes laagrites oleks isadel ja poegadel üheskoos olles võimalik koos teiste meestega üksteisega oma uskumusi, teadmisi, kogemusi ja väärtushinnanguid jagada ja seeläbi üksteise varalaegast rikastada. Laagris kogetud ühised tegevused ja elamused oleksid piltlikult vundamendiks, millele saab hiljem oma elurütmi kohaselt juba ise põlvkondi ühendava maja (isa ja poja vaheline usalduslik suhe) ehitada.

Millised võiksid aga olla neli kõige olulisemat märksõna, millele isad ja ka emad peaksid poegade koos olles tähelepanu pöörama?

  • Arenda pojas emotsionaalset vaprust. Kui vanemad, õpetajad jt võimaldavad lapsel ennast samastada emotsionaalselt vaprate positiivsete kangelastega ja laps kogeb emotsionaalset vaprust oma elus ka reaalsete eeskujude (näiteks isa) kaudu, kasvab ka temast tasakaalukas ja rikkaliku tundeeluga mees. Selline mees suudab pakkuda soojust ja armastust nii oma abikaasale kui ka lastele. Kui aga laps kasvab üles vaid füüsilist vaprust hindavate kangelaste keskkonnas, kes jõuavad lapseni nii poeriiulitelt kui ka vägivaldsete arvutimängude kaudu, hakkab poiss ennast selliste tegelaskujudega samastama. Selliseid eeskujusid järgides võib poisist saada endasse sulgunud tundevaene või koguni vägivaldsusele kalduv mees.

  • Aktsepteeri poiste kõrget aktiivsust ja loo neile selle väljaelamiseks võimalused. Kui poiss saab ennast piisavalt välja elada, on ta palju rahulolevam ja rõõmsam. Kui püüda seda aktiivsust vägisi n-ö pudelisse suruda stiilis “istu paigal, ära jookse“, võib tulemus olla vanema poolt soovitule sootuks vastupidine (poiss hakkab vastupanu osutama). Väga lõbus on ka poistega koos nuputada, mida võiks üheskoos ehitada ja kui see on välja mõeldud, siis on tore seda ka ühiselt valmistada. Siinkohal üks soovitus hoolitsevatele emadele: kui tahate, et teie poeg oskaks haamrit kasutada, siis leppige sellega, et ta võib enne selle töö selgeks saamist eelnevalt mõned korrad naela asemel näpu pihta lüüa.

  • Kasuta distsipliini arukalt. On loomulik, et lastega tekivad iga päev konfliktolukorrad, kus vanemate ja laste huvid on vastuolus. Kui olukordi järjepidevalt lahendada lapsele käske ja keelde jagades, siis kannatab selle all oluliselt lapse loovus ja otsustusvõime. Siinkohal tsiteerin dr T. Gordoni raamatut “Tark lapsevanem“: “Iga kord, kui sunnite last väevõimuga midagi tegema, võtate temalt võimaluse õppida enesekontrolli ja vastutust.“ Selliselt kasvatatud lapsel on tulevikus raske hakkama saada, sest ta on harjunud, et keegi teine otsustab pidevalt asju tema eest. Kui aga pidevalt laste soovidele järele anda, siis on oht, et lapsest võib sirguda teistega mittearvestav despoot. Ka sellisel lapsel elus keeruline toime tulla.  Kolmas võimalus on lahendada konfliktolukorrad win-win põhimõttel loovust kasutades nii, et mõlema konflikti osapoole vajadused saavad rahuldatud. See meetod vajab vanematelt kõige rohkem pühendumist (soovi ja oskust selgitada konfliktolukorras välja lapse tegelikud vajadused), aga see vaev tasub ennast kindlasti kuhjaga ära. Selle kolmanda võimaluse kohta saate rohkem lugeda ülalviidatud T. Gordoni raamatust.

  • Õpeta pojale maailma loovate mängude kaudu. Mängud on suurepärane võimalus laste emotsionaalseks arendamiseks. Mängude kaudu võivad lapsed saada hindamatuid õppetunde, kuidas olla nii väärikas kaotaja kui ka võitja. Üheks olulisemaks vanemate panuseks laste kasvatamisse on nende lastes peituva loovuse säilitamine ja arendamine – et lapsel oleks võimalik täiskasvanuna oma täit potentsiaali rakendada. Selleks tuleks ühelt poolt hoiduda loovust pärssivatest tegevustest (näiteks televiisori- ja arvutiekraani ees istumisest) ning teiselt poolt kaasata laps kõikvõimalikesse loovatesse tegevustesse (fantaasiamängud, joonistamine, raamatu lugemine, looduse avastamine jne).

Paar sõna ka loovusest ja mänguasjadest. Tsiteeriksin siinkohal Jari Sinkkoneni raamatut “Kasvamine poisina“: “Ma ei väida, nagu oleks mänguasjatööstus laste probleemides süüdi, kuid põhjalikult viimistletud ja ehtsa välimusega mänguasjad ei jäta fantaasiale peaaegu mingit ruumi. /.../ Ebaloomulikult kõhna ja liiga pikasäärelist noort naist kujutav nukk ei ole väikese poisi või tüdruku enda looming.“ Teadlike lastevanematena saame laste loovuse arendamisel mänguasjade kaudu palju ära teha. Ärgem siis jätkem ennast ilma rõõmust korjata koos lastega mere ääres UFOsid või laevukesi meenutavaid kive ning metsas hobuste või autode sarnaseid kuusekäbisid või tammetõrusid.  

Võimalusi poistega midagi lõbusat teha ja seeläbi oma ja ka poja varalaegast täita on tegelikult lõputult palju ja me saame seda teha igal sammul. Kui sa seda soovid ja elu usaldad, siis kindlasti näitab elu sulle kätte õige suuna, niisamuti nagu ta juhtis sind käesolevat lugu lugema.