Kui paljud meist saavad panna käe südamele ning väita, et saavad hakkama liikluskeerises kui valgusfoorid ei tööta, näiteks suurel ristmikul ja tipptunnil? Kui paljud meist tunnevad ja oskavad käituda liikluse reguleerija juhiste järgi? Küllap viimati tundsid nende vastu huvi liikluseksamiks valmistudes? Ometigi tähendab Eestimaa suvi, et linnades toimuvad rahvarohked suurüritused ning paljudel teedel toimuvad remonttööd, mis tähendab, et tavapärane liiklusskeem ei toimi ning juhinduda tuleb liikluse reguleerijate žestidest?

Tahad teada, kuidas koolitatakse liikluse reguleerijaid?

AS G4S Eesti turundusjuht Tarmo Pärjala võttis väljakutse vastu ning läbis liiklusereguleerija koolituse, mille kohustuslikuks osaks on eksam, mis toimub päris ristmikul, päris liikluses ning päris autode keskel, mille ainsaks suunavaks jõuks on liikluse reguleerija käed ning musta-valge triibuga kepike.

Liiklusreguleerijate III taseme koolitusel osales koos minuga 15 inimest ning tervelt kolmandik neist olid naised. „Suured ristmikud, suured autod – kuidas need neiud seal hakkama saavad?” oli mu esimene mõte. Vale mõte, tean nüüd tagantjärele. Samal hetkel astus ruumi koolitaja, samuti noor naine, kel, nagu selgus, samas suured kogemused liikluse reguleerimise vallas.

Kohe alguses saime teada, miks on kaasõpilased koolitusele tulnud. Selgus, et mõnel neist on liikluse reguleerimise kogemus juba olemas – näiteks turvatöötajana mõnel üritusel. Või siis lausa aastatepikkune kogemus ning tuldi lihtsalt kategooriat uuendama.

Silma hakkasid ka kolm noort õppurit, kes on turvatöötajana ametis Tallinna Ülikoolis. Küllap on akadeemiline õhkkond see, mis neid õpihimuliseks muutnud. „Uued teadmised ja nende olemasolu kinnitav paber ei jookse kunagi mööda külge maha,” põhjendas Igor, kes igapäevaselt on ametis G4Si Lasnamäe piirkonna ekipaažil.

Koolituspäev möödus tempokalt. Teoreetilised teadmised vaheldumisi liiklusreguleerija märguannetega, mis mõjusid ka virgutava võimlemisena. Liiklusreguleerijatel on hea füüsiline vorm tagatud ning jõusaalis käe- ja õlalihaseid küll treenida vaja pole, see on fakt.

Liikluse reguleerimist reguleerivad füüsikajõud

Tahate teada, mis on liiklusreguleerimisel pistmist matemaatikaga? Aga füüsikaga? Kui auto sõidab 50 km/h, tuleb liiklusreguleerijal peatumismärguanne anda minimaalselt 26m kauguselt, et auto pidama saaks. Aga kui reguleerija „kliendiks” on kihutaja, kes ületab kiirust näiteks 30 km/h, tuleb lähtudes juhi reageerimisajast ja auto pidurdusteekonna pikkusest teha kiire arvutus – tulemuseks on, et märguanded tuleb anda juba vähemalt 60 meetri kauguselt. Jää, lumi, vihm, pimedus või ere päike on vaid mõned tegurid, millega reguleerija arvestada peab oskama.

Uut ja huvitavat oli palju. Liikleja käitumist mõjutavad tegurid, seadusandlus, liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele, reguleerija varustus, kiirus ja peatumine, reguleerija märguanded jne. Kõik vajalik reguleerimisel, aga samas kasulik teada ka tavaliiklejana.

Kui esimene koolituspäev möödus klassiruumis, siis teine koolituspäev oli reguleerijale kohaselt värskes õhus. Kohtusime hommikul kell 9 Suurtüki parklas. Meie praktilist harjutuspäeva juhendas legendaarne liiklusreguleerija Arvo Lindvest.

Mees, kes ütleb, et taksopargi ristmikku kahe reguleerijaga reguleerida pole probleem. Muide, meil oli eelmisel päeval paljude teiste ristmike kõrval ka taksopargi oma kohta harjutus. Noh, ma ei hakka ütlema, palju reguleerijaid mina sinna planeerisin… Annan vaid vihje, et kui olin pooltest loobunud, oli neid endiselt kaks korda rohkem kui Arvol.

Koolituspäeva esimene osa möödus mänguliselt. Kordamööda sai oldud nii reguleerija kui ka ristmikku ületava auto rollis. Kuiv trenn kulus marjaks ära, sest pärastlõunal ootas ees Ehitajate tee ja E. Vilde tee ristmik.

Koht, kus igapäevaselt teeb tööd terve armee fooritulesid. Aga mitte täna. Spetsialist Signaalist lülitas foorid välja ja oligi käes hetk, kus igaüks meist seisis silmitsi kümne sõidurea ristumisega. Enam polnud eksimused lubatud. Kui hommikusel harjutusel lõppes reguleerimisviga halvimal juhul kaaslase kallistamisega, siis nüüd oli kõik teisiti.

Juhid ei tunne märguandeid

Väga paljude autojuhtide teadmised reguleerija märguannetest on pehmelt öeldes puudulikud. Aga ka see on osa liikluse reguleerimisest ning selleks julgustavad märguanded ongi, et ka ebakindlad autojuhid ristmiku ületatud saaksid. Kogu meie tegevuse jäädvustas Arvo kaameraga, millega filmitud materjali klassiruumis ülevaatamine oli koolitustsükli viimane osa. Sellele järgnes teooriaeksam. 20 küsimust, 30 minutit, tõehetk. Tehtud, polnudki nii hirmus!

Pärast eksamit astus minu juurde Arvo, käes paberileht. „Kuule, anna mulle oma kontakt. Meil on suvel palju vahvaid üritusi tulemas, kus reguleerimist vaja. Saad kohe kätt harjutada.” Ega turundustöö mulle väga palju aega jäta, mõtlesin endamisi, ning ütlesin Arvole, et vaevalt minust talle abilist on. „Miks mitte?” küsis Arvo. „Sa mõtle ise, kui on suurüritused. Seal on soliidne tasu ja tihti ka motivatsioonipaketid – laevareisid näiteks.”

Soovitan ja julgustan kõiki liiklusreguleerija koolitusel osalema. Nagu Igor ütles: ega paber ja uued teadmised mööda külge maha jookse. Väga hea juhtimiskogemus on igal juhul garanteeritud. Ristmikul kohtume!

PS: Sina, kes sa seda lugu loed ja kes sa omad autojuhiluba. Mõtle, kas sa ikka tead, mida reguleerija käsklused tähendavad. Kui ei tea, on viimane aeg võtta taas kätte liiklusseadus, sest sinu teadmised on rooli istumiseks puudulikud. Ja see on ohtlik!

Tuleta meelde, mida tähendavad liikluse reguleerija žestid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta