Neljapäeval, 19. märtsil kiitis Vabariigi Valitsus heaks eelnõu, mis kehtestab uued ühtsed tingimused reoveekogumisalade määramiseks.

Seni kehtinud keskkonnaministri määrus “Reovee kogumisalade määramise kriteeriumid” ei täitnud oma tegelikku eesmärki Eesti jaoks iseloomuliku hajaasustuse tõttu, seega kehtestatakse uue, Vabariigi Valitsuse määrusega Eesti tingimusi arvestades reoveekogumisalade moodustamiseks paremini rakendatavad kriteeriumid.

„Reoveekogumisalade kriteeriumite alusel on võimalik kaardistada probleemsed piirkonnad, kuhu on vaja rajada ühiskanalisatsiooni torustikud või kus tuleb rakendada muid alternatiivseid abinõusid reovee puhastamiseks, et kaitsta keskkonda võimaliku reostuse eest,“ ütles Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon.

Eelnõu kohaselt võib reoveekogumisala moodustada rohkem kui 50 elanikuga asulatele, seda arvestusega, et reoveekogumisala minimaalne suurus on 5 hektarit. Nii välditakse reoveekogumisalade moodustamist vaid ühe eramu või korterelamu baasil.

Reoveekogumisala moodustamisel tuleb arvestada reostuskoormust hektari kohta. Võrreldes kehtinud keskkonnaministri määrusega on eelnõu kohaselt reoveekogumisala moodustamisel alandatud reostuskoormust kaitstud ja suhteliselt kaitstud põhjaveega piirkondades 30 inimekvivalendilt (ie) hektari kohta 20 ie-le, keskmiselt kaitstud põhjaveega piirkondades 30 ie-lt 15 ie-le hektari kohta ning nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkondades 15 ie-lt 10 ie-le hektari kohta. Varem kehtinud reostuskoormus 30 ie oli Eesti hajaasustust arvestades liiga kõrge. Selle kriteeriumi alusel ei vastanud reoveekogumisala määramise nõuetele näiteks Võru, Loksa, Kilingi-Nõmme, Haapsalu ja Sindi linnad, mistõttu ei saanud nendes asulates reoveekogumisalasid moodustada.

Kaitsmata põhjaveega piirkondades tuleb sarnaselt keskkonnaministri määrusega moodustada reoveekogumisala siis, kui reostuskoormus on suurem kui 10 ie hektari kohta.

Keskkonnaameti kirjaliku ettepaneku alusel võib reoveekogumisala moodustada ka väiksemate reostuskoormuste korral, kui see on keskkonnakaitse seisukohast ja sotsiaal-majanduslikult põhjendatud.

Uudsena on määruses sätestatud, et reoveekogumisala määramisel tuleb sotsiaal-majandusliku kriteeriumina arvestada leibkonna võimalusi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest tasumiseks, mille kohaselt ühe leibkonnaliikme kulutused ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenusele ei või ületada 4% ühe leibkonnaliikme aasta keskmisest netosissetulekust tema elukohajärgses maakonnas. Nimetatud kriteerium on maailmapanga poolt pakutud vahemiku (3-5%) keskmine.

„Täna on veeteenuse hinnad valdavalt tasemel, mis moodustab leibkonnaliikme aasta keskmisest netosissetulekust keskmiselt 1,5%,“ märkis Kroon täpsustades, et sotsiaal-majandusliku kriteeriumi arvestamine reoveekogumisalade määramisel on oluline, kuna tulenevalt karmimatest keskkonnakaitselistest nõuetest on investeeringute vajadused reovee puhastamiseks ja kokku kogumiseks reoveekogumisalal suuremad kui väljapool reoveekogumisala, mis omakorda hakkab mõjutama veehinda.

Kui sotsiaal-majanduslikku kriteeriumi ei saa rakendada moodustatavale reoveekogumisalale, siis kinnitatakse need vähendatud kujul. Kui aga ala moodustamine on keskkonnakaitse seisukohast põhjendatud, siis lähtutakse veeseadusest, mis sätestab, et kui reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi, võib reostuskoorumusega rohkem kui 2000 ie kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid. Reostuskoormusega alla 2000 ie reoveekogumisaladel võib kasutada reovee kogumiseks lekkekindlaid kogumismahuteid või omapuhasteid. Heitvett võib nõuetekohaselt immutada pinnasesse, kui see on eelnevalt vähemalt bioloogiliselt puhastatud.

Määrus jõustub üldises korras.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta