Järve kaldal peatus ajahetk. Ta ei teinud seda vaid minuga üheskoos. Vee alla kadus üks musklis mees ja võtiis tükikese minu hingest kaasa.

Mees, kes pikaks ajaks Viitna külma vette kadus, oli minu kevadine leid - Karmo Maasik. Veealune mees tegi mind ära ja kutsus ilma sõnagi lausumata mind sinnasamasse tagasi. Ma hiljem omapead tegingi seda.

Veealused Karmo ja Astrid lõid mulle uue maailma, seal, kus nad ise ilmameistriteks sündisid. Kaldapealne huviline, kes ma olin, istus mõtlikul näol kaldapealsel ja romantiline maailm saigi minu omaks.

Kaks musklis maailmameistrit ja põhjamaine Viitna järv said minu pikkadeks istumiste paikadeks. Seal, kus polnudki rohkem tegijaid, ega ka pealtvaatajaid mitte.

Ainulaadses segamatus vaikuses olingi ainuke istuja ja tänutäheks sain endale veealuse maailma, ilma ise vee all käimata ja varbaidki märjaks tegemata. Vaikne sügis tõi mind tagasi leitud vaikuse juurde ja valged, suvest vette jäänud poid ei liikunud enam, sest nende veealused liigutajad olid ära läinud pealinna.

Karge vaikus kinkis mulle harda hetke, kus kaks inimest mulle romantikat kinkima hakkasid. Kingi suurusest sain ma aru alles sügiseses üksinduses ja külm vaikus kinnitas romantilise loo.

Viitna, 1991-1993.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!